Aina selgem tundub asjaolu, et Eesti poliitika ja kitsamalt ka selle rahvuskonservatiivse tiiva jaoks on osutunud kahetsusväärseks Mart Helme otsus anda EKRE ohjad poja Martin Helme kätte. Mitte et ma kahtleksin Martini erudeerituses, energias, karismas ja võimekuses – ei, ka tema on silmapaistev eesti poliitik. Kuid võimu üleandmise tulemusena näeme me rahvuslaste ja konservatiivide leeri lõhestamist, EKRE pooldumist ja radikaliseerumist.
Mart on poliitprohvetlike võimetega tugev isiksus, kes mitte mingil juhul ei oleks juhina lubanud sellist erakonnast põgenemist ja pagendamist, ta ei sattuks Varro Vooglaiu niivõrd suure mõju alla, ja veel mõni aeg tagasi on isegi lubanud, et koostöö viimasega ei kesta antud riigikogu koosseisu lõpuni, kuna võõrkeha on töötanud nii mõnelegi EKRE eesmärgile vastu.
Kuid jesuiitlikud intriigid ja nuhtlemised võtsid kiiresti võimust ja kogu Perekond siis, kui võtab sõna riigikogus, viitab tihtipeale Vooglaiule, nagu vene ajal viidati Brežnevile. Mis ühist saab olla eestlastest rahvuskonservatiividel sektilaadse kristliku internatsionaali tegelasega, kelle sõnad Pikal Hermannil lehviva eesti lipu kohta on häbimärgistanud kogu erakonna?
Riigikogu EKRE fraktsiooni retoorika ja kisa Moskva genotsiidipatriarhaadi mõjuvõimu kaitsmisel on eesti rahvusluse seisukohalt loomuvastane, et mitte öelda perverssne. Ja vana teenekas diplomaat Mart Helme karjubki närviliselt tagareast, minetades oma aksakalilikku väärikust. Valus on vaadata, kuidas üks karismaatilisemaid eesti poliitikuid muutub mingiks viktorkingissepalikuks jüngriks.
Täna ETV „Esimeses stuudios“ nägime me taas päris Mart Helmet, tohutu analüüsivõimega oraatorit, kes oli jälle tema ise. Paradoksaalne, et selleks metamorfoosiks on tal vaja väljuda oma partei „Pehmete ja karvaste“ õõvastavast kolikambrist ja viibida ühes ruumis oma vanade vastastega – sotside, kahesajatajate ja oravatega. Tark teadjamees ei olnud täna erinevalt riigikogu rutiinist ei agressiivne ega sapine. Täpselt nagu eelminegi kord.
Mart Helme on minu arvamuse kohaselt oma poja ees mõnevõrra süüdi, liiga vara andes temale üle erakonna. Martinile oleks läinud tarvis veel paar-kolm aastat poliitilist küpsemist, mis tuleb ikka kogemustega. Siis ei perutaks praegu erakonnas seda seestpoolt hävitav trooja hobune, oleksid alles paljud tõelistest rahvuslastest prominentsed poliitikud.
Loomulikult pole ei aastad ega perekondlik lojaalsus naljaasi, nii et olgem realistid – vaevalt et me kunagi näeme Mart Helme erakonda. Jääb ainult oodata tema järgmisi esinemisi siis, kui ta on normaalsete oponentide, mitte aga moskoviitlike sektantide poolt ümbritsetud. Koos Martiniga on Mart ainus, kes suudab hiilgavalt esindada EKRE-t tõsistes poliitilistes diskussioonides – Siim Pohlak on nõrk, Rain Epler on kroonikalikult edev, pink on lühike.
Omad vitsad peksavad.
Ivan Makarov
05. märts 2025
See, et näha Mardis suurt partei- ja rahva juhti, peaks kasutama suurt suurendusklaasi.
Mardi žest olnuks siiras ja usutav üksnes siis, kui ta oleks taandunud parteipoliitikast pärast võimu üleandmist. Erinevalt autori jätkuvast optimismist tema suunal ütlen, et see samm vastupidi võimaldas tal nondesamustega varjamatult ühte heita, mõjutades parteipoliitikat jätkuvalt samal määral.
Järgmisena hakkab võidunud bändisärke kandev autor disainereid riietuma õpetama. Täieliku enesekriitika puudumise üks räigemaid näiteid. Väga nauditav on ka mitteestlasest autori kuningas Saalomonlik kohtumõistmine selle üle, mis on “eesti rahvusluse seisukohalt loomuvastane.” Uskumatult ülbe ja absurdne. Minge oma armastatud ukrainlaste sekka ja hakake seal seletama, mis on ja mis ei ole “ukraina rahvusluse seisukohalt loomuvastane.”
Uhiuued särgid on.