Kui peaminister ütles tänasel valitsuse pressikonverentsil, et loodetavasti teeb ERRi nõukogu esimees järeldused ja hindab kriitiliselt oma sobivust sellesse organisatsiooni, tulid kohe meelde ajad, kui selliseid soovitusi andis ja „järelduste tegemist“ ootas kommunistliku partei keskkomitee ideoloogiasekretär. Kristen Michal elab aina rohkem minevikus, kuna tema erakonnal pole tõenäoliselt märkimisväärset tulevikku.
Eestis on viimastel päevadel kirgi kütnud Istanbuli konventsioon ja isadepäeval eetris olnud ETV saade „Hommik Anuga“. Peale teravate artiklite peavoolumeedias ja konservatiivsetes väljaannetes oli sellest juttu ka viimases valitsuse infotunnis riigikogus, kusjuures taktilisi vigu oli tehtud mõlemapoolselt – nii valitsuse kui ka opositsiooni poolt.
Mitte süvenedes Istanbuli konventsiooni sisusse, mis on kohati üle mõistuse jabur – kui sugu on kõikuv sotsiaalne konstruktsioon, siis keda õigupoolest soovitakse kaitsta ja kelle eest – tegi Reformierakond järjekordse jämeda vea, volitades just Signe Riisalot esinema vastulausega EKRE kavatsusele initsieerida konventsioonist lahkumine. Selline kõneisiku valik välistas eos inimliku lähenemise ja mittekantseliitliku vastuse, eriti arvestades seda, missugused teened on Riisalol Eesti emade ja lastega perekondade ees. Ka Jürgen Ligi ilmutab tunduvalt rohkem empaatiavõimet.
Samas ei oska riigikogu opositsioon ikka veel leida õiget lähenemist peaminister Kristen Michalile, kes vaatamata kogu oma vaimselt mumifitseerunud parteitaagale pöörab oponentide ägestumise ja ebaviisakuse oskuslikult nende endi vastu, jäädes ise rahulikuks ja püsides teatud loogika piires. Seada kahtluse alla näiteks Martin Helme intellektuaalseid omadusi oleks naeruväärne, kuid mida varem saab ta aru, et juba firmamärgiks saanud ründav toon peletab eemale oma enamuses loomult rahumeelseid ja tasakaalukaid eestlasi, moonutades ja devalveerides ka õigeid mõtteid, seda parem talle ja tema erakonnale. Lüüasaamisest valimistel Tallinnas peaks õppima, mitte aga tallate vihaga reha, mille peale on juba nii valusalt astutud.
Istanbuli konventsioon on juba põhjalikult vaagitud teema, nii et keskenduks tollele „Hommik Anule“ saatele, mis ajendas EKREt esitama riigikogus eelnõu ERRi likvideerimiseks. Kusjuures EKRE ei ole siin originaalne, veel paarkümmend aastat tagasi jäi mulle silma kuulsa reformierakondlase ja targa inimese Rein Langi meedias avaldatud seisukoht Eesti Raadio ja ETV kohta, mille kohaselt „kogu jõuk tuleks laiali peksta“, mis oli ju puhtal kujul tulevaste rahvuskonservatiivide helikeel. Kui Helme erakonna eelnõus on seda initsiatiivi sõnastatud „külma peaga“, siis infotunnis oli küsimus saate kohta püstitatud nii, et küsija ise juhtis vastuse asja tuumast mööda emotsioonide valdkonda, mida peaminister kohe ka ära kasutas, asudes kaitsma isikuid, keda tegelikult keegi ei ründa. Muuseas, ERRi likvideerimise initsiatiiv kätkeb endas omapärase huvide konflikti, sest sellega õõnestatakse ühe EKRE fraktsiooni liikme positsiooni, kes on juba pikemat aega täitmas ringhäälingunõukogu liikme hubast ametikohta ja vastavalt ERRi nõukogu liikme staatusele „peab oma kohustusi täitma rahvusringhäälingule lojaalselt“. Ta avaldab oma suuri kolumne lisaks Uutele Uudistele ja Objektiivile veel ka err.ee portaalis.
Aga selles, et Anu Välba kutsus oma isadepäeval eetrisse läinud saatesse homomeeste paari koos lastega, ei tohiks ju olla ametkondlikku ehk ERRi süüd, kuna tegemist on autorisaatega, millesse selle autor kutsub külalisi oma äranägemise järgi. Saade kannab ju tema nime, see on sooloprojekt, Anu isiklik maitse ja visioon, see on tema õigus ja privileeg ja ta võibki (kõigest kord nädalas) ise valida teemasid ja kõneisikuid. Siin võib muidugi küsida, miks riigitelevisioon võõrustab nii palju eratelekanalite poolt äraleierdatud tegelasi ja kollase kroonika käilakujusid, aga see on mitte ainult saate „Hommik Anuga“, vaid ETV üldine suund. Saatele tehakse palju eelreklaami ja kui nähakse, et külalised on vastumeelsed või teemad ei köida, siis seda ei vaadata, tegemist ei ole ka koolides näitamiseks kohustusliku saatega. Ja see ei olnud ju spetsiaalselt isadepäevaks valmistatud erisaade. Kusjuures kahtlustada Anut mingisuguses erilises homolembuses ei ole ka alust – ta on lihtsalt üks positiivne daam, suu heas mõttes kõrvuni, kes aastaid tagasi juhtis koos Marko Reikopiga „Terevisiooni“ ja ütles kord värsket ajakirjandust tutvustades „Pede ja kodu“, siis naerdes parandas ennast, et ikka „Pere ja kodu“, ning mitte keegi pole minu teada sellest mitte mingit numbrit teinud.
ERRi likvideerimise surnultsündinud eelnõu on aga isegi selle läbinähtava epateerimise eesmärgi kohta niivõrd totter, et isegi selle autorid seda tõenäoliselt tõsiselt ei võta ja jooksevad enne järgmisi valimisi ETV stuudiosse kohale. EKRE juba suutis veenda oma valijaid selles, et partei ei vaja nende e-hääli, mis andis ka tulemuse. Loobumine lisaks veel ka riigimeedia võimsast tribüünist oleks kontrollask endale pähe, aga kätt ette keegi panema ei hakka.
Riigikogu infotunnis jooksis opositsiooni saateteemaline küsimus jälle liiva, sest mindi külaliste suhtes liiga isiklikuks ja Kristen Michalil oli hõlbus hakata heasüdamlikuks kaitsjaks, kogunisti perekondade eest seisjaks, mis vaatajatele ju alati meeldib. Temalt peaks küsima konkreetselt selle kohta, kui seaduslik on Eestis laste ostmine, kas „surrogaatema“ (milline küüniline ja inimesi alandav mõiste) tundeid ja õigusi ei kaitsegi ei Istanbuli konventsioon ega EV seadused ning kas kirjade järgi „kaitstav“ naine ongi midagi inkubaatori või siis emise või mõne muu põllumajandus- või lemmiklooma taolist. Sellist naist, sellist inimest saab kaubanduslikel eesmärkidel kunstlikult seemendada tellija (ikka mehe, mitte sotsiaalse konstruktsiooni) või mõne muu isase spermaga, võib kasutada vastavaid katalooge, valides näiteks tulevase lapse silmade ja juuste värvi, ka rassi, lasta selle aretusplaaniga vaesuse või saamahimu pärast päri naisel 9 kuud last kanda ja siis anda selle ema sünnitatud laps üle tellijale ning seda alatut tehingut Eestis riiklikult legaliseerida. Sellist asja võimaldavad ametiisikud osalevad minu sügava veendumuse kohaselt inimkaubanduse eriti võikas vormis ja ei ole inimlikkuse seisukohalt paremad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt võõraste laste röövimise eest tagaotsitavaks kuulutatud Vladimir Putinist ja Maria Lvova-Belovast.
Aga küsijad riigikogus oskasid jälle keskenduda vähem tähtsale küsimusele, et miks need mehed seal saates olid, selle asemel et pärida, missuguste EV seadustel põhinevate konkreetsete protseduuride abil ja missuguste dokumentide alusel said sinna raha eest ostetud lapsed, kellelt võeti nendelt küsimata õigus emale ja milline on siis garantii, et tegemist ei ole inimrööviga.
Vahejuhtum oli selle poolest kasulik, et sellest sai „sallijate“ sallivuse proovikivi. Selgus, et EV kodanikul ei tohigi olla oma „partei ja valitsuse kursist kõrvale kalduvat“ arvamust ja et arvamusartikkel võib saada aluseks selle autori demoniseerimiseks ja represseerimiseks. Ja et isegi ERR-i nõukogu esimees Rein Veidemanni, kes julges isa ja vanaisana arvata, et saates näidatud lõik ei sobinud üldises vaates meie traditsioonilisse väärtusruumi, kohe ründas nagu orkid Pokrovski linna salk tolerantsusest nõretavate erakondade esindajaid Kristen Michali, Valdo Randpere, Margus Tsahkna, Kristina Kallase ja Mart Võrklaevaga eesotsas, kes kõik nõudsid Veidemanni tühistamist ehk kõrvaldamist nõukogust. Nad lähtusid kutseliste sallijate äraproovitud stalinistlikust moodusest saada lahti teisitimõtlejatest: pole inimest – pole probleemi. Loodetavasti ja tõenäoliseltki rakendub see põhimõte 16 kuu pärast nende endi suhtes valijahäälte kokkulugemise käigus, sest sellist sallimatuse kogust ja kvaliteeti kui toodab praegune valitsusliit pole Eestis okupatsiooni ajast saati veel nähtud. See tige kooslus viskleb agoonias, ärge selle kapjade ette jääge.
Ivan Makarov
13. november 2025