Täna tuli meelde vana nõukogudeaegne anekdoot sellest, kuidas mees võtab püssi ja ütleb, et lähen jalutan natuke metsas ringi, äkki naabri maha lasen… Naine kohe pärima, et mis juhtub siis, kui hoopis tema sind laseb? „Mind?!“ – imestab mees, – „Aga mind mille eest?!“
Sama lugu ka tänase Õhtulehe looga „Heimar Lenk: „Poleks uskunud, et me nii kasuahneks muutume. Ei mingit hinge, ei mingit halastust…“
Asi nimelt selles, et Heimar Lengi kindlapeale hea saate kestmisaastate jooksul pandi selles asutuses palju teisi häid saateid kinni ja saadi lahti paljudest teistest headest saatejuhtidest. Kui seda tehti, ei kurtnud hea Heimar kordagi, et näe, mis toimub, poleks uskunud – milline kasuahnus ja halastamatus, ei kanta hingegi eest hoolt… Suurte poliitiliste sidemetega tuntud inimese jaoks oleks see ju kökimöki. Aga ei – elutarga mehena (staažikas Eesti Raadio ja ETV töötaja ikkagi, seega teadis, mis kombed seal valitsevad)) tegi ta vaikselt oma saadet seni, kuni lubati. Ja nüüd siis tulid korraga meelde nii hing kui ka inimkonna pahed.
„Kui olin rahvarindelane ja võitlesin raadiomaja ees barrikaadidel, siis ma ei osanud arvata, et muutume nii materiaalseks. Ma ütlen: raha on praegu meie usk ja pank meie kirik.“ Raadio- ja telemeest Heimar Lenki kurvastab, et elu põhiväärtused kasumile ohverdatakse,“ kirjutab Õhtuleht.
See on ju tavaline asi: enne Teist maailmasõda rebis iga teine nõukogude tegelane särki rinnal, et ma võitlesin barrikaadidel neetud tsarismiga teie kõigi heaolu nimel! Pärast Teist maailmasõda trügisid sõjaveteranid igale poole väljaspool järjekorda: et valasime teie eest verd, nii et olge tõprad tänulikud.
Ma ei tea, kellega Kesktelevisiooni korrespondent Heimar Lenk võitles raadiomaja ees barrikaadidel, see on muidugi mitmetähenduslik sõna, aga aitäh talle kohe kindlasti. Kuid raadiomaja kaitsesid näiteks ka kaitseliitlased – see ei tähenda ju, et igal neist peaks olema raadios eluaegne töökoht. Siis saaks ju ka iga Eesti Panka turvanud turvamees nõuda endale mõnda head pangaametit.
Heimar Lenkk on alati olnud lahe ja sõnaosav saatejuht, tulihingeline savisaarlane, ja oli ka aeg, kui tema keskerakond peremehitses Eesti Raadios nagu oma sahvris, mulle isiklikult kehtestati peasekretäri ja ringhäälingunõukogu liikme Toobali kaebuste peale tsensuur ja pidin Vikrist seetõttu otsemaid lahkuma. Meenub veel, et kunagi palju-palju aastaid tagasi tegin ma Vikerraadios keskööprogrammi ja kuulatavus oli ikka päris hea. Head tehnikakeskuse inimesed kogunisti ehitasid minu jaoks spetsiaalse eraldi stuudio, kuna ma ise istusin üksinda kaks saatetundi puldi taga. Kuid kord tuli mulle pikas galeriis vastu kurb, aga ikka nii armas Marje Lenk, ja ütles: „Ivan, mul on paraku halbu uudiseid. Kellelegi oli vaja täiendavat eetriaega, nii et keskööprogramm võetakse sinult ära“.
Kas ma läksin pillima ja protestima, või uurima, kes nõudis minu saateaja endale? Ei, tänasin head Marjet ja leppisin olukorraga. Sama asja korraldas mulle hiljem Raadio 2 peatoimetaja Heidi Purga: reformi käigus ütles Eesti Raadio juht, et Ivani ainulaadne „Estrada“ peab kindlasti jääma, aga siis helistas Heidi ja rääkis sellist juttu: „Ivan, ma väga vabandan, aga me koostasime nimekirjad nendest saadetest, mis jäävad, ja nendest, mis lõpetatakse. Juhtus täiesti kummaline asi – sinu saade jäi kahe silma vahele ja seda ei ole ei allesjäetavate saadete nimekirjas ega nende saadete nimistus, mis lõpetavad.“
Kas ma hakkasin protestima ja kaebama? Ei, tänasin Heidit, kes on ju inimesena sümpaatne, ja kogu lugu. Nii Keskööprogrammi kui ka „Estrada“ puhul oli selline lugu, et mind sinna kutsuti ja ma läksin. Kui öeldi, et enam ei kutsu, siis sain ma sellest kohe aru ja ei hakanud ennast rinda taguma. Kusjuures „Estrada“ oli nõnda kuulatav saade, et sain korduvalt spetsiaalset kuupreemiat, mis oli Raadio 2-s tol ajal ette nähtud reitingu kasvamise eest.
Eesti Raadiol olid oma head traditsioonid ja palju inimlikum õhkkond kuni selle ajani, kui ERR-i loomise sildi all toimus raadio koos hoonete ja eelarvega ülevõtmine võlgades staaritseva ETV poolt, kust tuligi heasse vanasse raadiomajja see alatus ja ärapanemine. Ja just küüslauguvalitsus otsustas Eesti Raadio ära kaotada – koos reformierakonnaga ka keskerakond ja rasvaliit. Nüüd lõi see bumerangina silmapaistvat keskerakondlast ennast.
Õhtuleht kirjutab: „Kuldrandevuud” saab viimast korda kuulata laupäeval, 28. detsembril. Uuest aastast on saade eetrist maas. Paljude vanemaealiste jaoks on see olnud nostalgiline tagasivaade noorusaegadesse ja võimalus taas nautida laule, mida pole raadiost lastud võib-olla isegi poolsada aastat.“
Kahju, siiralt kahju. Samas on internetiajastul kõik need noorusaegsed laulud ülimalt kergesti leitavad. Lapselapsed tulgu appi.
Ivan Makarov
28. detsember 2024
Kellega Lenskki barrikaadidel võitles??? Eks ikka Sinu suure sõbra Nevsoorovi, Lõssenko brogaadide ja Pihkva dessantööridega.
*Lõssenko brigaadidegq
Nevzorov on juba aastaid Putini surmavaenlane ja agressorriigi poolt tagaotsitav, kellele vene kohus määras tagaselja 10 aastat vanglat ja konfiskeeris isegi tema ämma maja. Ja ma ei tunne Nevzorovit isiklikult.
…….Olin Ajakirjandusmajas tööl ja mäletan kuidas Nevzorov, automaat üle õla, liikus koos vene nõukogude armee kõrgete ohvitseridega ja eriüksusega Eesti piiril ringi. Tegi “Vremä” jaoks saadet, sellest kuidas Eesti piirivalve, relvastamata ja riides kui “mardi-sandid”, julgeb vene piirivalvuritelt kordonid üle võtta? Nii et….Who Is KTO 🤔 ?!
Ta oli siis jah kaabakas, ja pärast seda veel päris pikka aega oli ikka veel kaabakas. Aga kümmekond aastat tagasi muutus omaenda vastandiks ja tunnistas, et oli valel poolel. Tunnistas, aga ei kahetsenud. Kuna tegemist on meeletult erudeeritud ja targa inimesega, kes on nüüd Putini Venemaa vihavaenlane, sealmail tagaotsitav ja tagaselja 10-ks aastaks türmi mõistetud, olen juba aastaid kasutanud tema saadetes kõlanud asjakohaseid väiteid ja informatsiooni Eesti kasuks.