Aitäh heale kolleegile Suurest meediamajast:
„Tere sõber Vanja! Pühadest hoolimata pole jätnud Meediavalvuri blogi lugemist ja täna sattusin ka suht pühade-teemalisele mõtisklusele sellest, et miks on vaja suure kella külge panna see, kui Arnold Rüütel on intensiivravipalatis või Maria Avdjuško võitleb vähiga.
See on ju tõepoolest väga isiklik, ja kindlasti pole ka see, mida tahavad sugulased ja lähedased, et see kõik pöörataks kuskil Delfis või Elu 24-s spordivõistluseks või sotsiaalpornoks. Ma võiks ju rääkida lugejatele näiteks milline ERR-i juhtidest välgutab avalikus kohas noksi, kui jätab rohud võtmata (selline mees on tõesti olemas), millised telenäod oma naisi petavad, poliitikute eraelust, aga ma ei tee seda. Minu jaoks on see niigi ebameeldiv teadmine.
Tegelikult on see kõik meie meedia kõige ebaeetilisem osa. Pean silmas lugusid sellest, kellel on vähk, kes on intensiivis. Sest need lood sünnivad nii, et selle teadmise tassivad meediasse kellegi sugulased ja sõbrannad, kes haiglates töötavad. Selge on ju see, et need inimesed rikuvad ametieetikat, joostes oma meedias töötavatele sõbrannadele kellama. Keegi ei lähe ju haiglasse selle pärast, minnakse viimases hädas ja õnnetuna, ning siis mingi jobu rõõmustab ja kannab selle oma jobust tuttavale, et jobud saaksid klikkida, et mingi jobu saaks juhtkonnale sellest ette kanda.
Ja sama ebaeetilised on meediajuhid, kes loodavad teise õnnetu olekuga raha teenida ning mõned klikid saada. Aga kui juba esitada pretensioone, siis võib esitada pretensioonid ka lugejale. Ma olen juba ammu täheldanud, et on hulk lugejaid, kelle ainuke eesmärk on kellegi teise lukuauku piidelda, et näha seal midagi räpast (jah, elu on väga räpane, see on tõsi, aga see on asja üks külg ainult) ning midagi ebameeldivat, kellegi õnnetust põhiliselt. Kuid need piidlejad toovad näiteks erameedias palju raha sisse.
Ja selle pärast sellised lood vohavadki. Mis sest, et sellel on võõra vere ja oksemaik küljes.“
26. detsember 2024