Märgates tänase Maalehe esiküljel suurt Jaak Madisoni pilti ja pealkirja „Meiega on Eesti huvid Euroopas kaitstud!“ rõõmustasin ma endalegi ootamatult. Arvasin, et kuna on aasta lõpp, siis on seal Jaaguga pikem intervjuu ja ta lõpuks selgitab, mida ta tegi, miks ta seda tegi, milleks ta tegi, mida tuntud reklaamis tegi asutus varalahkunud nimega „Eesti Gaas“, sest kui aus olla, siis kogu oma elukogemuse abil – aga ma olen elus näinud ja teinud nii mõndagi – ei suuda ma sellest ootamatust leopardihüppest „eestlastest tibladesse“ seni ikka veel aru saada.
Olen lugenud Jaak Madisoni endiste parteikaaslaste hinnanguid, mis ei sisaldanud grammigi informatsiooni. Hinnangud olid muidugi võimsad, aga mitte võimsamad, kui koalitsiooni tavapärane nahutamine Riigikogu tagareast. Sajatused ei toonud vähimatki selgust ei Jaagu ega Kaja suhtes.
Kahjuks piirdus tänane Jaagu sõnum vaid Maalehe esiküljel sisalduva väitega, et „Meie rahvas on nagu tamm“, et „Euroopa Konservatiivid ja Reformistid ning keskerakond seisavad selle eest, et meie inimeste töö tooks igaühele leiva lauale, et Eesti jääks vabaks ja iseseisvaks ning et meie lapsed saaksid elada eestimeelses Eestis.“ Ja et „Üheskoos suudame vastu panna tormidele ja kasvada veel kõrgemale.“
Meie, meie, meie… See „meietamine“ kõlab Jaagu suus nagu mingi mitteskalaarne suurus. Mitte nagu „tule eile meile“, vaid umbes nagu „eile meie – täna teie, aga meie ikka meie“. Ausalt öeldes mingu ta… meiele.
Mulle tundub, et poliitik, kelle jaoks mõiste „meie“ võib üle päeva muutuda nõndamoodi, et eilsed teied on tänased meied ja eilsed meied on ühtäkki teied või – ütleme otse ja ilustamata – nemad, võib küll olla aus ja siiras, kuid võiks siiski võtta kuulda Turgenevi sõnu „Ahh mu sõber Arkadi Nikolaitš, palun sinult vaid üht – ära kõnele ilusalt!“
Jah, vene värk, aga harjugu ära, kuhu ta nüüd pääseb – teadis küll, mille sisse mõlema jalaga astus.
Jaak Madisoni reklaam asetseb esilehel teise reklaami all: „Aasta põllumees avas Kukekese baari“. Isegi see lühike pealkiri on tõtt öelda vaimukam, kui kõik need „meie“ kokku. Ärgu Jaak unustagu, et tema „meie“ dešifreeritakse täna nagu „meie Toomiga“, „meie Tšaplõginiga“, „meie Jevgrafoviga“ jne. Muide, Jaak Madison on nende kaudu nüüd jälle EKRE liitlane, sest Arvo Alleri Riigikogu aseesimehe koha eest on vaja maksta lojaalsusega, nii et ka meie endised parteikaaslased hoiavad juba pikemat aega suu lukus Toomi ja Tšaplõgini teemal. Nii et „sa mu meie“ istud praegu kaldal koos tuntud punapeaga ja ootad mitte Godot, vaid seda, et teist ujub mööda kauaoodatud eesti keele laip. Et, nagu Jaak ilusasti märkis, et meie lapsed saaksid elada eestimeelses Eestis. Kõik selleks, jah. Arusaadav.
Olen paar korda märganud Jaak Madisoni toredaid videoetteasteid koos Mihhail Kõlvartiga, kes andis proua Toomile volituse edaspidigi Eestile Brüsselis ette ja taha keerata. Tundes sealjuures oma uue eurosaadikust parteikaaslase tugevat õlga.
Aga kindlasti on Jaak Madisoni valijad talle tänulikud selle eest, et ta vähemalt ei astunud sisse parteisse „KOOS“. Kuigi võis ju ka mööda panna, väga suurt vahet isiklikult mina seal ei näe – KOOS räägib samu asju, mida rääkis aastakümneid Keskerakond.
Ma ei pane kahtluse alla seda, et Jaak Madison ei saanud enam eelmises erakonnas viibida, mina ka ei saanud. Kuid et nii äkki toomlaste juurde…
Samas pilt Maalehe kaanel on kena. Sümpaatne ja andekas noor inimene, pintsakul ilusad suured nööbid. Mart Helme jaoks on see viimane oluline detail, mida võiks ju esile tõsta.
Ma ei usu, et Jaak Madison, kellele olen kestvalt tänulik ja kellesse suhtun endise sümpaatiaga, teeskles rahvuslast. Ei teeselnud, siiras oli.
Aga suur avameelne intervjuu temaga on vähemalt minu poolt väga oodatud. Sest tahaks ikka aru saada, mis asi see siis nüüd oli ja kas nii jääbki.
Ivan Makarov
27. detsember 2024
Hästi ja huumoriga kirjutatud.
Lisan seda, et Euroopa Parlamendi valimistel 2024 sai Madison 32 845 häält, olles Ekre liige. Ja nende ~33 000 inimese hääle toel istub ta edasi Euro parlamendis ja naudib head palka. Aga teenib nüüd Eesti vaenulikke kesikusi: Toom, Tšaplõgin, Kõlvart jne. Madison käitus nagu varas, petis – ta varastas 33 000 häält ja jooksis vaenlaste poole üle, reetis Eesti. Muidugi on ta selgituse võlgu. Aga see selgitamine saab raske olema, kui mitte võimatu. Reetur on reetur. Kahjuks.
“tahaks ikka aru saada […] kas nii jääbki.” Ei, ei jää—Makarovi ja Arro rahuldamiseks lahkub Madison kohe Keskerakonnast ja liitub… Millega? ERK on nüüd nagu EKRE Varro Vooglaiu käpa all, nagu meediamaja ja Arro kõigile väga loogiliselt ja sugugi mitte hullunult seletasid. Teete “Meediavalvurist” partei äkki? Neljane nimekiri? Makarov, Arro, meediamaja, ja kohe saabuv Madison? Tegelikult on ülalpool olev päris räme seller’s remorse—omal ajal sai Madison autori poolt epiteetidega üle valatud (siis, kui kogu eelnimatetud “brain trust” veel arvas, et ERKist saab hullult kõva poliitiline player ja Kesk kaob mingil põhjusel pildilt). Nüüd, kui ERKi on alles jäänud ainult Wannsee konverentsi fännid + Silver Kuusik, on vaja uut pugemisauku otsida. Arvate, et Madison mõtleb ümber, ja tuleb koos teie ja ERKist lahkunutega Isamaasse (kuhu meediamaja kõigil minna soovitas)? Fat chance—Isamaad, kui BigBanki poliitilist haru, manageeritakse karmide vaba turu reeglite järgi. Tasuta lõunaid ei ole, ja iga jeekim peab endale ise päikese all koha välja võitlema (Jüri Ratase puhul idioodi kombel Nõmmel inimesi tülitades). Miks Madisonile seda vaja on? Teda hoitakse Keskerakonnas nagu sitta pilpa peal. Autori monomaania Jana Toomi osas ei lase tal seda küll märgata, aga Kõlvart otsustas päris konkreetselt (võiks öelda, et isegi oportunistlikult) Madisoni kasuks ja Toomi kahjuks, kui oli nõus Keski ALDEst välja viima. Infantiilsus ja nartsissism iseloomustab nii seda lugu kui autorit üleüldiselt—“poliitik rääkis mind ära—seega on ta mulle seletusi võlgu.” Take a number, n*gga.
Pudru ja kapsad teil peas. Iga valitud poliitik on kõigile valijatele seletusi võlgu, kuna on nende palgal. Antud juhul maksis mees ise nende seletuste avaldamise eest Maalehele, et me ainult loeksime. Varsti löövad nad telgid püsti ja hakkavad möödujaid nööbist püüdma ja vägisi seletama. Kõik väljaanded võivad küsida ilma et mõni teiesuguse loogikaga nimetaks neid parteideks. Meediavalvur ei luni ei lugejatelt ega sponsoritelt raha, minu küsimused pole kellegi poolt kinni makstud, nii et küsin, kui tahan.
Jaa, küll oleks Meediamaja ihaldanud , et Madison oleks Antifa-Terrasega leivad ühte kappi pannud, ka paar Finte’t Austria natsistide vastu poleks kurja teinud. Et noh, me siin Eestis seisame küll rahvusriigi eest (Laar justkui omal ajal tegi nii), aga see veel ei tähenda, et me austria paharettidega semmima hakkaks. Mis eesti patrioodile tervis, see austerlasele surm. Üldiselt vähe on teada neist Keskist Isamaasse ülekarganutest, aga Lääne-Euroopa rahvuslike konservatiivide sõimamisega nad justkui silma ei paista…
Meenub Marjustini seletus Eesti poliitmaastiku kohta aastal 2004, Rakveres: Mõõdukad/SDE ajavat süsteemset vasaktsentristlikku poliitikat. “Ent kuidas on Keskerakonnaga? Kord siin, kord seal. Euroopa tasandil näiteks on neil teatav koostöö Austria Vabadusparteiga”. Vaat kus kurjamid: teevad mingit koostööd tsentristliku majandusplatvormiga, euro- ja immigratsiooniskeptilise jõuga.
Mõõdukate traditsioonilise koalitsioonipartneri Isamaa puhul ei olnud sellist häbematut koerustükki karta.