Riigitelevisioon, millel võiks/peaks/on ka rahva ühendamise funktsioon kultuuri ja informatsiooni pinnal, tekitab regulaarselt skandaale, olgu see imikute loopimine suure peenise kohal laulu „Maa tuleb täita lastega“ saatel vana-aasta õhtul, kahe „isa“ (oma lapsi nagu kutsikaid ostnud homoseksuaalid) võõrustamine isadepäeva puhul, rõveda homopornokunsti esitlemine Ringvaates jne. Kusjuures vähe sellest, et šokeeritakse ja solvatakse vaatajate enamust – lisaks sellele võimendatakse ise sellest tekkinud skandaale, lisatakse õli tulle ja igatmoodi keeratakse vint üle.
Nõndanimetatud „Eesti laulu“ konkurss on juba ammu muutunud väga kalliks telesaateks, kus igal aastal antakse välja tuusik mõnele taidlejale, kes järgnevalt Eurovisioonil haledalt läbi kukub. Nägin enne AK-d tänavuste lugude popurriid ja Rootsis elava riigikogulase lehmapoiste paarike tuletas kohe meelde Boney M-i „Rasputini“. Mis oli loomulikult selle AI sünnitise ainus inimlik koht. Kui see ühekordse kasutamisega projektike pääseks Eurovisioonile, oleks ikka paras segadus sellega, kes siis õigupoolest esindab Rootsit – kas rootslased ise või see Stockholmi head nime kuritarvitav külakapell. Probleem on muidugi ka selles, et meil puudub professionaalne popmuusika – peaaegu kõik esinejad on asjaarmastajad, eputrillad, kes ei teeni leiba muusikatööga. Ma ei ole suur Anne Veski fänn, kuid kui ta tuli lavale, oli kohe kuulda, et inimene on professionaal, aga mitte meile kohustuslikus korras pähemääritav kaanetibi, kellegi naine/mees/armuke või muidu molutaja. Et muusika ongi Veski töö, et ta ei ole mingi hotellipidaja, riigikoguja, opereeritud näoga hirmus krõhva või mustade rihmadega masohistlikult pingutatud sardellijalg.
Vanilla Ninja on olnud ansambel, kus laulsid noored kenad piigad, kes orienteerusid väga noorele kuulajaskonnale. David Brandese muusikal polnud vigagi, kõik oli paigas. Siis aga hakkas tavakohane „eesti värk“: rivaalitseti, mindi tülli, jäädi käima peale, lõpuks läks ansambli nimi oksjonile. Oleks normaalne lääne bänd, saavutaks mõne aastaga sellist edu, et oleksid nendel piiramatud loominguvõimalused ja suur raha. Tunduvalt väiksema muusikalise väärtusega korea Black Pink’i neljal piigal on juba olemas lossid (igal neist) väärtuses 8 kuni 17 miljonit dollarit. Meie muusikalises mudatiigis lasti perspektiivikas projekt kiiresti põhja.
On muidugi võimatu aru saada, kui aus oli hääletamine – esiteks need korraldajate poolt kutsutud kitsas ringkonnas laialt tuntud „väliseksperdid“ ei äratanud mitte vähimatki usaldust, teiseks jääb telefonihääletamine sama saladuslikuks ja läbipaistmatuks nagu e-valimised, nii et ei oska selle ausust ei kinnitada ega ümber lükata. Kuna Vanilla Ninja üks liige on korraldaja ehk ETV töötaja, kus temast ja ta mehest pidevalt tehakse reisisaateid, tekkis ka ilmselge huvide konflikt. Selge see, et Vanilla Ninjas oskab laulda ainult Lenna Kuurma ja mitte keegi neist ei oska hoida käes kitarri. Noorte tüdrukute puhul polnud ju hullu, neljakümnendates tädide kohta aga on halenaljakas.
Olgu – võitja on välja kuulutatud ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Loomulikult tekkis meedias ka nurinat, kuid selle asemel et targu vaiki olla, hakkas ERR kohe asja suure kella külge siduma. Täna ilmus seal lugu „Rasmus Puur: Vanilla Ninja ei ole süüdi, et rahvas neid võitjaks valis“. Puur ütleb: „Ei Sven Lõhmusele ega Vanilla Ninjale saa ju ette heita seda, et nad teevad oma loomingut nii, nagu nad teevad. Küsimus on siis lõpuks selles, et saab ette heita neile, kes on nad võitjaks hääletanud, kes on siis Eesti rahvas… Siin ei ole selles mõttes mingisugust kriitika kohta või ei ole mõtet seda avalikku ruumi paisata, sest mitte midagi me ei saa muuta. Kriitikat on mõtet teha siis, kui me saame midagi muuta.“
Ah et lausa „Eesti rahvas“, vägev. Mis meil oleks vastu panna? Need, kes ei ole tulemusega rahul, ei ole ju „Eesti rahvas“. Valdav enamus Eesti elanikke „Eesti laulu“ ei vaadanud, nad ka pole „Eesti rahvas“, aga Rasmus Puur on. Ja kriitika on muidugi „pahatahtlik“, nagu on selles loos öeldud. Rasmus Puur on andekas ja viljakas helilooja ja dirigent, paraku ka p.residendi kultuurinõunik, mis ei tekita eriti sooje tundeid, kuna p.residendi institutsioon õgib kümmekond miljonit „Eesti rahva“ raha aastas, solgib meie sise-ja välispoliitikat ning autasustab feministeeriumi. P.residendi nõunikuks oli aastaid KGB-s punkareid kiusanud tüüp, nii et tegemist on üsna kahtlase seltskonnaga.
Sellegipoolest esindab Vanilla Ninja nüüd Eestit ja tulebki talle pöialt hoida. Kuid ETV-l ongi hämmastav omadus määrida vaatajatele pähe midagi keskpärast. Hea küll, Ringvaade on seksuaalvähemise ereda esindaja soolosaade, sellega on klaar, nagu ka Eurovisiooniga. Kuid Terevisioon kostitab juba aastaid hommikuti äärmiselt nigela muusikaga – mingid kompuutrit käsitleda oskavad tibid, kel pole ei häält ega isikupära, pirisevad ja undavad, räägivad oma „uutest albumitest“ ja mingisugustest „turneedest“. See on nii õudne, kui inimene, kellele pole lauluhäält antud, läheb sealjuures pidevalt veelgi uimasemale falsetile ja poolsosinale.
Mõni aeg tagasi esines Terevisioonis kogunisti „Valge tüdruk“, kes inises laulu peeretamisest ja peeretaski lõpuks naturaalselt „Eesti rahvale“ näkku. Täna hommikul oli Terevisiooni külaliseks ei tea mitmendat korda Inger, muusikalise keskpärasuse keskpärasus. Jah, teame, et tal on mingid probleemid soolise kuuluvuse määratlemisega, et ta ei ole ei see ega teine, aga jääb selline mulje, et muid põhjusi tema kutsumiseks ei olegi. Kas ETV tahab olla Barnumi tsirkus? No tegi mingi „uue singli“, palju õnne talle ja nendele, kes mäletavad, missugune see tema eelmine „singel“ oli. Kusjuures keegi ei teagi, mis asi see päris singel on.
Mäletan, kuidas 1970-ndatel Tartus hoidsin käes ansambli Sparks vinüülist singlit lauluga „Never Turn Your Back On Mother Earth“. Laenati vaid paariks tunniks, et jõuaksin nautida tolle aja parimal nõukogude aparatuuril selle heli ja siis enda tarvis ümber võtta.
Ivan Makarov
17. veebruar 2026