Kirjanikust poliitiku Urmas Espenbergi eksirännakud erakondade lainetaval merel on pälvinud ootamatult suurt peavoolumeedia tähelepanu, sest seal, kus toimub mingi skandaalimaiguline sündmus, on kohe jaol ka kõmureporterid. Kuid need Espenbergi-lood on ikka sisukamad ja tsiviliseeritumad nendest, kus õnnitletakse vastviljastatud seltskonnatibisid või räägitakse sellest, kui palju on liblika eluviisiga naiste hetke meeskaaslaste udaratest välja lüpstud raha järjekordsete silikoonikilode ja häärberite soetamiseks.
Loomulikult olid kohe jaol ka meie sügavalt mitteükskõiksed netikommentaatorid, kelle deviis on võetud Valter Ojakääru kunagisest laulust „Ära mine mööda“ ja kel on ju täiesti kama, kas sülitada lahkunud Siim Kallase veel lahtisesse hauda või sõimata elusat Espenbergi. Need on õõvastava moraaliga inimesed, kes soovivad surma nii elavatele kui ka surnutele. Ma arvasin ilmaaegu, et olen juba kõike näinud ja lugenud, aga meie siinsete kutseliste kommijate mõtteavaldused jäävad oma verejanulisuses alla ainult Venemaa riigimeedia propagandistide omadele, kes nõuavad Kiievile ja teistele Euroopa pealinnadele tuumapommide heitmist, kõigi meesukrainlaste mahalaskmist ja nende naiste ja laste elusast peast uputamist. Meie kommijad on selles mõttes ikka mahajäänud provintsiaalid – nende ülim viimastel päevadel avaldatud ja minu poolt märgatud soov oli Siim üles kaevata ja tema üle kohut mõista ning seejärel uuesti maha lüüa. Muide, too esimene soov ei olegi originaalne: keskaegne inkvisitsioon Hispaanias lasi loomulikku surma ehk inimarmastusest nõretava kiriku sekkumiseta surnud ketserite kirstud välja kaevata ja koos elusate ketseritega tuleriidal maha põletada, mis andis peale ülima jumaliku rahulduse ka seadusliku aluse konfiskeerida kadunukeste varad püha kiriku kasuks, võttes vara ära isegi täiesti korralikelt mittehereetikutest pärijatelt. Selliste kommentaatorite lohutuseks võin öelda, et keskaegset jesuiitlust kohtab meil nüüd nii riigikogus kui ka kirikus, seega tegemist on lausa mingi moeasjaga. Ja kommentaatoritest on jõhkruse tipus ka need, kes armastavad ennast rinda taguda, kuulutades end kristlasteks, või on kogunisti ise vaimulikud. Üks selline endine kirikuõpetaja avaldas näiteks kirjalikult soovi, et ma „oma oksesse lämbuksin“, kuna ma julgesin kahelda selles, et olümpiamängud on saatanast. Kuna võib jääda ekslik mulje, et meie vaimulike sõnavara ongi selline, siis võiks auväärne EELK olla oma kaadripoliitikas valivam.
Urmas Espenbergi tõttasid häbiposti lööma eriti need, kes teda isiklikult ei tunne. Mina olen Urmasega kokku puutunud vaid fraktsiooni koosolekutel ja linnavolikogu istungitel – jäi hästi meelde, et ta on heatahtlik ja intelligentne inimene, kes üritas vältida konflikte. Jah, ta hääletas linnavolikogus enne lahkumist EKRE-st meie fraktsiooni otsust eirates, kuid mina, küll hilinenult, pean lugu tema põhjendusest ja mõistan seda: ta selgitas, et ei soovinud toetada oma häälega venemeelset keskerakonda. Äkki ta oligi meist kõigist siiram. Loomulikult ei olnud tal tulevikku kesiklaga leivad ühte kappi pannud Isamaas. Mis puutub sellesse, et Parempoolsed ei võtnud Urmas Espenbergi oma ridadesse, siis pärast Grigore-Kalev Stoicescu vastuvõtmist on Parempoolsete äraütlemine ju lausa Urmase aatelisuse tunnustamine.
Espenbergi kui ülejooksikut piitsutades unustatakse sageli ära, kuidas viimasest Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsioonist lahkus keskerakonda (kohe pärast eelmisi kohalikke valimisi ehk eriti kiireloomuliselt ehk ettekavatsetult) Kairet Remmak-Grassmann ja kuidas jooksis Isamaa fraktsiooni üle prügikuningas Argo Luude, kes kurtis, et talle ei antud EKRE liikmelisuse pärast laenu. Kõik on suhteline ja nendega võrreldes on Espenberg küll kõige eetilisem parteivahetaja – ta lahkus oma ametiaja lõpus ja mõjuva põhjusega, kui keskerakond sattus Tallinna volikogus opositsiooni ja hakkas flirtima asjaolude sunnil kesikla poolt vihatud EKRE-ga, kuna kõik teised läksid ju koalitsiooni. Selles, et Urmas Espenberg üritab poliitikasse jääda, ei ole ju mitte midagi erakordset. Vaadake parem, kuhu lahkus kunagine eesti rahvuslane ja tänane Toomi kamraad Jaak Madison, ja jätke Urmas rahule.
Ma pole kunagi suhelnud Urmas Espenbergiga väljaspool Tallinna linnavolikogu, kuid on hästi meeles meie päevakajalised saated TRE-raadios koos hea Mart Kallasega ja mul kodus riiulil on Urmase kingitud suur raamat „Taassünd“. Mingu tal hästi ja jätame tallegi eksimisruumi.
Ivan Makarov
29. august 2026
Elu tuleb elada väärikalt ja ausalt , siis meenutatakse ka sind ilusate sönadega. Aga oma ideedest mitte kinni pidamine, kellelegi pugemine raha nimel, siis onju selge, et sind mäletatakse kui jäledust. Kaja, Jürgeni sugustel on veel aega möelda oma prestiisi üle, hilja veel pole , aga Siimuke jäi hiljaks.
Ma olen kaugel sellest, et kujutada kadunud Siim Kallast mingi eestlaste vaenlasena, tal oli näiteks teatavaid teeneid üleminekul hüperinflatsioonirublalt Eesti kroonile, mis oli Eesti suurest impeeriumist lahtirakendamise üks olulisi samme.
Kuid tema kujutamine taasiseseisvumise mingi pühakujuna , kõik need riiklikud leinapäevad , kaastunderaamatud ja lõputu meediaülistus ajab lihtsalt oksele.
Tegelikkus oli hoopis lihtsam. Siim Kallas oli osav ja arukas tuulenuusutaja. Ta tahtis olla VIP iga võimu ajal ja oligi . Astus komparteisse 1972.a. ( mis nüüd on sujuvalt ära unustatud kui ebameeldiv fakt CV-st ), sellal oli Praha kevad juba maha surutud ja igasugune lootus NLKP lõdvenemisele oli kustunud, Breznev, Suslov ja Andropov juhatasid raudse käega paraadi ja muu hulgas rahvastasid ka Eestit ümber sadade tuhandete vene võõrtöölistega. Tasapisi hakkas kommunistil karjäär edenema, väga kõrgele ei jõudnud, kuid Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja ja Hoiukassade ülemus olid ENSV-s juba üsna kõrged ametid.
Siis tulid 80ndad ja arukad inimesed, (kelle hulka Kallas kahtlemata kuulus ) said aru, et impeeriumiga on kööga, vaja on hüpata uude paati.
Sealt tuli see esialgne arglik **ENSV isemajandamise** ettepanek, ja hiljem kui impeerium tõesti kokku varises, hakkas ENSV nomenklatuur kähku otsima uusi isandaid ja uut ideoloogiat, millega edasi sõita.
Leitigi . Uuteks isandateks said härrad Brüsselist ja Washingtonist, uueks ideoloogiaks globalism- liberalism ja uueks erakonnaks Reformierakond
Ja oi kuidas nende seljas ratsutades hakkas Kallase karjäär õitsema kuni EK volinikuni välja . Sellest kõrgemale eestlasel ilmselt ei olegi võimalik pääseda.
Ja miks ei võiks rääkida kõigest sellest ausalt ja ilma teeskluseta kui inimene on surnud ? Võib küll. Me võime ju rääkida Edgar Savisaare rollist Eestis, võime rääkida ka Arnold Rüütli tegevusest või minupärast Lennart Meri , Vaino Väljase või Indrek Toome rollist.
Ja kellelegi ei maksa pühakuoreooli juurde mõelda. Olulised tegelased olik kõik Eesti taasisesesvumisel ja kõik v.a. Meri olid ka kommunistid.
Kuid Meril olid omad sovetiagsed luukered kapis. Kui loete tema venekeelset raamatut Три байдарки в зелёном океане , Molodaja Gvardia 1963, tõusevad ihukarvad püsti kui entusiastlik kommunismi ja kommunistliku partei kiitja oli ta seal . Võib kihla vedada, et sellest kõigest, mida ta kirjutas, ei uskunud ta sõnagi. Kuid näe, see pugemine võimule aitas karjäärile ENSV-s kaasa. Võeti Kirjanike Liitu, raamatute avaldamine läks kergemaks, sai kirjutada teistel teemadel, fantaseerida *Hõbevalges*, tsensuur oli heatahtlikum, head sissetulekud, suured tiraažid, VEKSA ja välisreisid .
Pugemine Nõukogude võimule ja komparteile aitas Meri teha VIP-iks juba ENSV-s
Meri ei olnud Eesti ega eestlaste vaenlane, kuid mingi pühamees polnud ta samuti.
Ei maksa ka teistest taasiseseisvumise olulistest tegelastest pühakuid teha