Täna ilmus kunagi tuumakas väljaandes, nüüdseks millegi „Pikri“ ajakirja haledaks inkarnatsiooniks muutunud Objektiivis lugu „Veiko Vihuri: seltsimees Michal kinnitab parteipleenumil, et meie liiduvabariik sammub esimeste kindlas reas“.
Kogu vada kihab võrdlustest N. Liidu aegadega, tollaste parteipleenumite loosungite tsitaatidest, trükitakse andunult ENSV hümni sõnu jne. „Jumala asemik“ peab seda vist väga toekaks ja pealekauba ka teravmeelseks argumendiks Reformierakonna vastu.
Tegemist on tõsise poliitilise jõuga, mille vastu selliste lapsikustega ei saa.
Kunagi mõõduka kasutamisega korral oli see nõukogude eksootika kaasamine väitlusesse isegi naljakas, mäletan, kuidas meie Õhtulehe perestroika aegsel koosolekul võrreldi peatoimetajat Ligatšoviga, mille peale solvus vana kohutavalt, aga juba ammu veenavad Brežnevi pildiga illustreeritud ja praegust Eestit tümitavad Moskva patriarhaadi liitlastest jesuiitide följetonikesed ainult nendega võrdsel vaimsel tasemel olevaid isikuid, põhiliselt naiivseid vaesuses virelevaid mammikesi, kes loovutavad oma säästud – mõni viis tuhat, mõni viiskümmend tuhat – petistele. Ehk VV sõnul „virelevad vaesuses“.
Eesti tänapäevase elu võrdlemine nõukogude aegadega pädeb kindlasti selles osas, et mõned praegused oma kirikuid häbistavad usutegelased käituvad nagu teatud nõukogude aja papid, kes koputasid inimeste peale KGB-sse ja parteikomiteedesse. Nii ka praegu kaebasid mõned luterlastest papp-preestrid ja head katoliiklased oma oponendi peale ühte konkreetsesse parteikomiteesse. Kollektiivselt ja massiivselt, kaasates jüngreid ja levitades oma oponendi kohta kuulujutte.
Nimetada reformierakondlasi pidevalt seltsimeesteks „padre“ julgeb küll, aga proovigu teha sama nende oma poliitiliste leivaisade suhtes, kes on ka kommunistid olnud. Kõik, kes ei meeldi, on „objektivistidel“ puha vanad kommarid ja komnoored, ka ENSV konstitutsiooni tsiteeritakse loos nii pikalt ja soravalt, et vahel tundub, nagu autor paneks oma lemmiktsitaate peast, nagu pühakirja.
Hirmutada kergeusklikke inimesi bõliinadega sellest, et Pariisis möllab saatan, võivad ainult piiratud kujutlusvõimega tegelased, kes rohkemat lihtsalt ei suuda. Nad ise naeruvääristavad sellega kirikut ja jumalausku, muutes tõsise arutelu kaasaegse ühiskonna probleemide teemal mingiks keskaja verejanuliseks huilgamiseks pimeduses virelevaid inimesi täis väljakul seal süüdatud auto-da-fe lõkke ümber.
Saatan kannab Pradat, aga saatan kannab ka preestrite tunkesid. Ja mäletate seda varaste kohta käivat ütlust, et kes karjub kõige valjemini „püüdke varas kinni!“?
Saatanaga sama lugu.
Ivan Makarov
- november 2024