Eestis on küllaltki keeruline olla objektiivne. Kõigepealt on see ilus mõiste ise ära lagastatud sellise portaali poolt nagu Objektiiv: näiteks avaldatakse seal juba pikemat aega palju libauudiseid ja muid pahatahtlikke materjale Ukraina kohta, samas mitte kunagi ei mainita Venemaa poolt teostatavaid sõjakuritegusid ja genotsiidi. Tõlgitakse Kremli allikaid ja putinimeelseid lääne autoreid, hiljuti kogunisti mälestati vene fašismi ühte aluspanijat Vladimir Žirinovskit, kes oli tagatipuks noorte poiste peale maias, Objektiiv ja SAPTK aga olevat traditsioonilise peremudeli kaitsjad.
Ja 22. mail oli asi jõudnud lausa nii kaugele, et Objektiivis ilmus „Venemaa välisluureteenistuse direktor Aleksander Shalgini“ suur fotoportree (nii esitleb pildil olevat isikut Objektiivi toimetus, kuigi tegelikkuses on Venemaa välisluureteenistuse direktor juba 11 aastat Sergei Narõškin, kelle nägu ongi pildil) illustreerimaks artiklit „Venemaa sõnul hakkab Ukraina ründedroone lennutama Läti baasidest“. Vähe sellest, et lugu kujutab endast Kremli spiooneerimisameti provokatsioonilist „pressiteadet“ – Objektiiv nägi vaeva mitte ainult selle tõlkimisega, vaid avaldas ka otselingid Putini käsilaste portaalidele, sealhulgas Venemaa välisluureteenistuse omale.
Objektiivi poolt eestivaenulike Venemaa välisluure pressiteadete ja TASSi propaganda nürimeelne tõlkimine ning levitamine Eestis ei ole enam Meediavalvuri teema, nagu ei olnud teemaks „ajakirjanik“ Bessedini riigivastane tegevus, sest sellist sirgjoonelist eestivaenulikku propagandasaasta meediakriitika abil ei analüüsita. See on juba KaPo rida. Võiks ainult küsida, et miks siis pandi Eestis kinni selline vene propaganda portaal nagu Sputnik – kas seda edukalt asendav Objektiiv on siis parem?
Aga inimene, kes üritab olla objektiivne selle sõna tõelises mõttes, ei ole ei eesti meedias ega ühiskonnaski tervikuna eriti teretulnud, kusjuures selles osas ei ole konservatiivide ja liberaalide leeridel põhimõttelist vahet. Liberaalid tühistavad kõiki, kes on nende vastased, koristades eestlaste vaateväljast ka neid, kes küll ei pea liberitega poliitilist võitlust, kuid kelle hoiakud ja hinnangud võivad kohati lahkneda liberaalide omadest. Konservatiivid teevad täpselt sama – ainult et oma mõnevõrra kitsamas mõjusfääris, kusjuures samamoodi kasutades laimu, sõimu ja elusast peast muldasängitamist. Mis näitab, et meil ei olegi ei õigeid liberaale ega tõelisi konservatiive. Isegi meedias pendeldavad ühed ja samad asjapulgad Delfi, Postimehe ja ERR-i vahel, nii et vahe seisneb põhiliselt selles, missugust poliitilist jõudu hetkel toetatakse ja kellelt saadakse oma ajakirjandusliku praagi ja muda tootmiseks vajaminevad miljonid.
Näiteks mina ei ole koos liberaalidega, kuna olen massimmigratsiooni ja massiivse homopropaganda vastu. Ka sellepärast, et arvan, et Eesti p.residendiks ei sobi ei pahatahtlik ja halvasti kasvatatud vasakaktivist Kersti Kaljulaid ega oma kandideerimisest sajandi saladuse teinud Alar Karis, kes läks ajalukku laiskuse, moskoviitluse ja mitme äärmiselt rumala avaldusega („olen kõik oma valimised võitnud“, „olen ühtäkki täiskasvanuks saanud“ jne); tahaks ka teada, kus oli Karis droonikriisi ajal, kui ründedroon põrkas vastu Auvere elektrijaama korstent – ja keda polnud pikemat aega näha ega kuulda, oli Karis, kes puges kriisi ajaks peitu, nagu kunagi Putin kadus kogu allveelaeva „Kursk“ tragöödia kestel. Ja Karis on meie riigikaitse kõrgeim juht! Ka hakkab vastu ühendatud anumate „Isamaa-Keskerakond“ pealetükkiv Karise upitamine teiseks sama mõttetuks tähtajaks.
Ma ei sobi liberaalidele, kuna olen eesti presidendi otsevalimiste poolt. Samas ei saa ma mitte kuidagi aktsepteerida EKRE poolt pakutud naeruväärset Mart Helme kandidatuuri, kes lasi omaenda erakonnas ohjad nõnda käest, et sellele järgnes paljude erakonnale kuulsust ja lugupidamist toonud nimekate poliitikute mõnitamine, väljaviskamine ja lahkumine. Kohalikel valimistel kaotati oma fraktsioon Tallinna linnavolikogus, ka EKRE riigikogu fraktsiooni 17-st liikmest jäi praeguseks alles kõigest 9, mis räägib kõigepealt eriti ebapädevast juhtimisest. Mart Helme on muidugi erudeeritud ja põnev persoon, kuid tal puuduvad riigimehele hädavajalikud verbaalsed pidurid ja tagatipuks armastab ta kasutada riigikogus roppu vene sõimu ja blatnoide sõnavara – alles eelmisel nädalal kõlas tema suust sõna obššak (vargajõukude ühiskassa). Kahju, et vana hea Mart mängib praegu sellist tola – üksnes mõte, et meil võiks olla selline esileedi nagu Helle-Moonika Helme, on õõvastav. No mis konservatiivid te olete – nõuate otseseid presidendivalimisi, aga ise tahate, et teie mees saaks riigipeaks parteilise sobingu teel riigikogus või valimiskogus. Olete raevukalt homopropaganda vastu, aga üks teie esindusnägusid Rain Epler pani avalikult tatti teiste meestega. Olete rahvuslased ja venestamise vastu, aga võtate riigikogu aseesimehe koha vastu Jana Toomi keskerakonna käest. Tuleb nii välja, et teil polegi põhimõtteid. Vahepeal ajasite hullu, etendades tulihingelisi kristlasi, aga nüüd ähvardab Helle-Moonika Helme lahkuda EELK-st, nagu oleks tegemist mingi partei või kooperatiiviga. Neli pereliiget riigikogu palgal on meie väikses riigis ikka liiga palju selleks, et haljale oksale saanud helmehõimlaste jutuvada sotsiaalsest õiglusest ja poliitilistest ideaalidest oleks tõsiseltvõetav.
Kogu see lärm ja sajatamine on selleks, et varjata igasuguste põhimõtete puudumist – neid ei ole, muidu ei vahetaks kuulsaimad liikmed EKRE-t Isamaa, keskerakonna ja reformierakonna vastu. On vaid kolm vaala, kellele toetudes tunti ennast suurena: e-valimised, mis olevat pettus ja kõik väidetavasti valisid EKRE-t; Putini sabarakk Viktor Orban, kelle aupaistes sai ennast näidata; ja eesti valitsus, keda saab päevast päeva sõimata. Euroliidus sigatsenud Orban sai valimistel haledalt lüüa (Ungaris ei ole e-valimisi) ja vajus ajaloo prügikasti, eesti valitsus EKRE õnneks püsib ja seda saab kestvalt kiruda, nagu ka e-valimisi – EKRE keelab järjekordselt oma jüngritel valida internetis ja jääbki e-häältest ilma, lastes iseendale mõnuga kubemesse. Elu on kiire, paljud teevad kaugtööd, nii et ka mitte kõik ustavamad pooldajad ei jõua kehaliselt valimisjaoskondadesse, aga elektroonilise hääletamise keelas nendele ära EKRE.
Loodetavasti ei näe me enam ministrite hulgas selliseid tegelasi nagu Kristina Kallas, Signe Riisalo jms, kuid tekkib juba hirm selle ees, keda me seal nende asemel aasta pärast jahmunult silmame.
Aga uskuge – on tõesti hea tunne olla oma hinnangutes sõltumatu objektiivne inimene, keda ühtemoodi ei salli ei Jürgen Ligi ega kõikjal saatanaid nägevad ja sinimustvalge mahavõtmist nõudvad räpaka vene papi habemega eesti idioodid.
Ivan Makarov
26. mai 2026