Ma juba aastaid ei kuula raadiot, kuid mõni päev tagasi ei sadanud vihma ja naaber tõi õue raadio, nii et vabas õhus tööd tehes sain mitme tunni kestel teada, mis muusikat mängib eestlaste väidetavalt kuulatavaim kanal Vikerraadio. Ausalt öeldes hakkas piinlik. Mäletan nõukogude tsensuuriaastaid, kui Eesti Raadio mängis okupatsiooniaegse tsensuuri kiuste ansamblite Ruja, Magnetik band, Mess, Led Zeppelin, Yes jpt muusikat – ikka uudsus, mäss, intellekt… Helgi Erilaid, Tõnis Erilaid, Tiit Karuks ja teisedki saatejuhid tõid stuudiosse ja lasid eetrisse vapustavat ja mõtlemapanevat muusikat, hoidsid eestlastes alles euroopluse sädet ja vabaduse iha.
See, mida kuulasin nüüd tunde tänapäeva Vikerraadios, oli lihtsalt masendav – mingi hall muusikamass, keskpärased hääled, olematud sõnumid, kõrtsihelid, pseudoetno. Väidetavasti on raadio Elmar veelgi nigelam, aga ma seda kontrollima küll ei hakka, seda enam et ega meie telekanalite valik pole sugugi väärtuslikum ja ka kontsertlava ei paku midagi – hiljuti kedrati reklaami mingist ersats-ABBAst, Anne Veskist ja Smilersist. On vist kohatu küsida, et kaua võib ühtesid ja samu kasinaid häälekesi ja lolle tekste kuulata, sest inimesed kipuvad kergesti solvuma. Üks meie riigimees eksis rängalt, kui pomises riigikogus, et raske on loll olla. Tundub, et lollidel on meie riigis just kõige mõnusam olla – kuulatakse vastavat muusikat ja valitaksegi siis vastavaid saadikuid.
Hetkel laineid lööv „intsident“ mingi ennast Hundiks nimetava eestlasega, kes jorises Põlvas vene keeles ja solvus, kui mingi kuulaja teda pikalt saatis, oleks nagu jätk juba närtsima hakanud grillsibula hüsteeriale. Nüüd loeb see Hunt eestlastele epistlit agressorriigi keele süütuse presumptsioonist, aga jäägu see eestlastesiseseks asjaks. Veski ka laulis hiljuti Kohtla-Järve avalaval venekeelseid laule ja FSB-ordenit Medvedevile pole ta ka tagastanud. Kui teda kogu aeg upitatakse, siis seda teevad ju eestlased ise – ta vähemalt oskab laulda. See oleks nagu üks lõputu laulujoru, aga Sal-Saller on ju veel ebameeldivama hääle ja üksluisemate lugudega. Nõukogude seriaalis „Kohtumispaika ei tohi muuta“ sattus ment bandiitide jõuku ja pidi tõestama, et ta on hoopis pianist. Lükati siis miilits klaveri taha ja ta hakkas mängima klassikat nii, nagu oleks ta Kalle Randalu. Üks kaak katkestas teda ja ütles, et „так и я могу!“ ning nõudis blatnoide „Murkat“. Miilits klimberdas seda laulukest ja pätt kohe leebus ja kiitis, et tubli, see on ju nüüd hoopis teine asi!
Nii paistab olevat ka suure osa eestlaste muusikamaitsega, kellele pole meie teleraadiote poolt midagi Mati Nuudest intellektuaalsemat pakutudki. On see teadlik poliitika või kõigest ärihuvi, aga meil on satiir ja huumor asendunud mageda pullitegemise ja mässumeelsed laulud alandavalt sisutu süldiga. Riigitelevisiooni hommikuprogramm on ehk ainus saade, kust ma sain mingisugustki ettekujutust praegusest eesti levimuusikast – ja see kõik on niivõrd küündimatu ja värvitu, et ETV toimetajate poolt eestlaste hommikustesse kodudesse lastud Valge tüdruku naturaalsed peeretused samanimelises laulukeses oleks nagu praeguse eesti popmuusika kvintessents: musa peeretavale ajule.
Ja nagu sellest oleks vähe – vaatasin huvi pärast ülekannet Lätist, kus toimus mitmepäevane Laima Rendezvous Jūrmala 2026 festival. Uku Suviste oli seal kogu oma inglise keelega kamufleeritud mõttetusele vaatamata vähemalt oma laulmisoskuses ja liikumises täpne, selliseid lakitud tühikargajaid oli seal teisigi. Kuid kui lavale tuli Tõnis Mägi, oli see üsna valus vaatepilt ja kuulamine. Kui hääl enam ei kanna, siis on vaja muuta stiili või helistikku või siis lahkuda väärikalt. Ta ei ole ainus, kes ei peaks enam suurtel laividel esinema – näiteks Scorpionsi legendaarne solist Klaus Meine on praegu veelgi hädisem, aga teda päästavad tugevad taustalauljad, täpselt nagu meie ninjataidlejaid päästsid Eurovisioonil lava taha peidetud Kaire Vilgats ja Dagmar Oja. Päris hull on vahel lugu ka Paul McCartneyga, kes võiks juba ammu laulmise jätta. Jah, võib ju öelda, et ma olen julm ja et Tõnis Mägi on ju 77-aastane, aga mida te ütleksite, kui suurest jalgpallist lahkunud Messi tuleks 70-aastasena koondise ründajana jalgpalli maailma meistrivõistlustele?
Mõni päev tagasi esines Poolas Sopotis kontserdiga Tom Jones, kes on lausa 86-aastane. Aga hääl on võimas ja mustalt ta ei laula. Muutis ainult endale võimetekohaseks võtmelaulude „Delilah“ ja „Sex bomb“ stiili ja tempot.
Nukraks teeb ka see, et Jürmalas esines Mägi nö endiste nõukogude staaride liigas ehk kõrvuti Alla Pugatšova ja Andrei Makarevitšiga ning jäi hätta juba ka sellepärast, et tol ajal esitas ta ehk kõige rumalamaid ja nadimaid vene heliloojate laulukesi, Pugatšova oli aga alati olnud suursugune ja Makarevitš ikka maagiliste põlvkonnatekstidega. Lätis oli veel ka Semjon Slepakov, kes esitab ikka selliseid paroodiaid, et ühe viimase eest – „Väike sõda“ – kuulutati ta Venemaal otsemaid tagaotsitavaks, teda ootaks kinnipidamise korral Navalnõi saatus. Kardetavasti ei saaks Veski ja Hundi vene laulukeste eestlastest kuulajad üldse aru ei Makarevitši ega Slepakovi sõnumist.
Põhjus on lihtne – kui me ise jätsime ennast ilma väärispoeesiast ja üldse vähegi tähelepanuväärsest sisust eesti levimuusikas, kui me lasime endale laule valida madalalaubalistel globalistlike muusikaformaatide maaletoojatel ehk igasugustel „produtsentidel“ ja algharidusega „muusikatoimetajatel“, siis Venemaalt protestimärgiks sõja vastu lahkunud muusikute ja poeetide tekstid on meie jaoks nagu hiina keel, meid ärritab igasuguse vabaduse ilming muusikas, v.a. aju- ja rõvedusvabadus. Mäletan, et kui mind aastaid tagasi kutsuti viimast korda Vikri hommikuprogrammi – Märt Treier tegi selle vea – siis palusin ma neil intervjuu lõpus mängida „Kadrioru Buratinot“. Kui kõlasid esimesed read, läks armsast prouast helirežissööri nägu kaameks, ta vaatas paaniliselt Märti ja sosistas üle puldi: „Kurblik Buratino…“. Aga ei katkestanud kuulamist.
See oli küll ilus punkt kogu mu mitmekümneaastasele elutööle, kui ma olin alati ise oma otse-eetri puldis ja otsustasin ise, mida räägin ja mis muusikat mängin.
Ivan Makarov
27. juuli 2026