Eestlastelegi hästi tuttav nägu Venemaa legendaarsest telesaatest „Imede põld“, selle saatejuht Leonid Jakubovitš, tuli kapist välja ja nimetas „pühakuteks“ mehi, kes jätavad maha oma rasedad naised ja lähevad tapma ukrainlasi.
Jakubovitš sai mõni aasta tagasi paljude jaoks ootamatult õigeuskliku vanurmunga Nikandri rolli Gorki nimelise akadeemilise teatri lavastuses „Lavr“, kus puhtaverelisest juudiperest pärit meelelahutaja kannab rjasat ja lööb pidevalt risti ette.
Ajakirjanik Aleksandr Nevzorov kommenteeris seda metamorfoosi:
„Jakubovitš, nagu ka peaaegu kõik Venemaa meedianäod, on osutunud tavaliseks täimunaks. Ja pole siin imestada midagi, muud organismid vene meediaväljal praegu ellu ei jää. Ja kui täna mingil isendil on pääs eetrisse, veel enam televisiooni, on see kindlapeale degenerant nihestatud ettekujutusega heast ja halvast.
Kusjuures pole üldsegi tähtis, mis nimelt sunnib neid laulma hosiannat sõjale, Putinile, Ukraina okupeerimisele. Jah, ühed kardavad oma vara pärast, teised kardavad jääda ilma tööst ja honoraridest. Kolmandad… jah, on olemas ka siirad debiilikud. Kuid seda hakkavad tulevikus analüüsima tribunalid.
Tahaksin pöörata tähelepanu ainult ühele: Jakubovitš räägib sellest, et need mõrvarid, pommitajad, vägistamiste korraldajad, naabrite paljaksröövijad on pühakud. Nad kõik on pühakud… Teate, oma ettekujutuses pühadusest ei panegi Jakubovitš nii väga mööda. Sest vene arusaam pühadusest on üsna spetsiifiline. Jah, sõda peseb paljudelt maha mõistuse grimmi. Sellegipoolest on Jakubovitši arusaam vene pühadusest õige. Võime mitte keskenduda sadistile Saša Nevskile, kes pigistas Novgorodi elanikel silmad välja selle eest, et nad ei maksnud tatarlaste andamit. Kuid vaevalt et keegi on kursis järgmisega: sõitke kuhugi Smolenski või Vjazmasse – ja te näete seal Georgi Smolenski ja Juliania Vjazemskaja ikoone.
Georgi Smolenski on sealkandis kummardatav pühak. Juliania Vjazemskaja on föderaaltähendusega pühak. Seal on selline maaliline lugu sellega. Selles loos on selline mahlakas vaimsus, mahlane kristlik armastus. Georgi Smolenski, kes on siis vene pühak, oli kõvasti joonud kohalik vürst, ja tal mitte kuidagi ei õnnestunud seda Juliania Vjazemskajat ära vägistada, kuna too oli vürst Simeon Vjazemski naine. Ja mitte midagi ei tulnud Georgil välja. Et veenda Julianat, pussitas ta tema silme all surnuks tema mehe. Kuid Juliana ikka keeldus Georgi armastusest. Ja siis Georgi Smolenski ilmutas õigeusklikku leidlikkust ja ikkagi kallutas daami teda armastama.
Kuidasmoodi? Siis ei olnud ju kaasaegseid immobilisatsioonivahendeid, nad polnud veel leiutatud. Seepärast raius ta maha naise käed ja jalad ning sellises Juliana seisundis kasutas teda ära. Tuletame meelde: mees on nüüd pühak. Ta on kanoniseeritud.
Loomulikult ei hakanud maharaiutud käte ja jalgadega Juliania enam pirtsutama. Seejärel uputati ta jõkke.
Ja pärast seda vaatavad need pühakud rangelt ja hingestatult ikoonidelt. Neid mopsutavad ja hellitatavad küünaldega vanamutikesed.
See on ainult üks näide, aga neid on tuhandeid.“
Ivan Makarov
21. november 2024
Põhjalikumalt kohaliku tähtsusega pühakust (местночтимый святой) Georgi Smolenskist: