Olin raske valiku ees. Nimelt algas Kanal 2 saate Täistund uus hooaeg ja käivitus esimese eetrimineku reklaam.
Sain teada, et „uus hooaeg toob ekraanile teravad teemad, mõtlemapanevad uurimuslood ja eksklusiivsed intervjuud. Hooaja avasaates uurib Elo Mõttus-Leppik, kui tõsiseks ja laiaulatuslikuks on muutunud meie noorte söömishäired. Raul Ranne viib vaataja tänavakunsti maailma ning näitab, kuidas kunagistest tüütutest kritseldustest ja sodimisest on saanud tunnustatud kunstivorm. Lisaks annab Neeme Rauale avameelse intervjuu Ingrid Veidenberg – kas staažikast peatoimetajast endast on saanud kuulsus, kellest ihkab kirjutada Kroonika?“
Elo Mõttus-Lepik on imeline ja kaunis naine, kelle peale ajahammas ei hakka ja kes on oma ajakirjanikutöös alati hea maitse ja kõnepruugiga, teda vaataks alati. Aga jätsin avaldatud reklaami tõttu vahele.
Esiteks ei taha ma, et keegi viiks mind tänavakunsti maailma, kuna olen sunnitud nautima seda „kunsti“ igapäevaselt ja näiteks korteriomanikuna maksma kinni nende maalingute kõrvaldamise meie kortermaja seintelt. Peamiseks Täistunni saate vahelejätmise põhjuseks oli aga see, et ma jäin kahe vahele ja ei suutnud enda jaoks selgeks teha, mis mind huvitab vähem – kas ennast vabatahtlikult anorektikuteks teinud tüüpide söömishäired või Ingrid Veidenbergi avameelsused. Opositsioon pidevalt pasundab sellest, et suur osa meie rahvast lausa nälgib. Eriti naljakas on see retoorika täissöönud opositsionääride suus, nende kuluhüvitiste õgijate ja muidu mõisnike valimiseelsed muretsemised mind ei kõneta, aga jätab ka täiesti külmaks vabatahtlikult tärpentiini joovate ja ennast invaliidiks nälginud idiootide probleemid. Ja miks peaks mind huvitama pensionile läinud Veidenbergi isiksus, kui mind pole nende aastakümnete jooksul huvitanud ei tema kollase Kroonika „kangelased“ ega nende isiklik elu. Ingrid Veidenberg on minu arvates ere näide mõttetult elatud elust, kui tühist tööd tehes ja hädist kolkaglamuuri propageerides mööduvad inimese parimad aastad, kui ta oleks võinud ja pidanudki midagi kasulikku teha. Kahju on metsadest, mis olid hävitatud selleks, et trükkida need kleepuvad Kroonikad.
Kuna ma ei suutnud tuvastada, missugune nendest teemadest köidab mind kõige vähem, ei hakanudki ma Täistundi vaatama. Sest see tund oli liiga täis sellest, millest on juba nii kõrini, et kui ma leiaksingi selle kirjeldamiseks sõnu, siis selguks, et ma ei kasutaks neid isegi iseendaga omaette olles.
Ivan Makarov
09. september 2026