Õhtuleht avaldas täna loo, mille pealkirjast kumab läbi karistuse vältimatus: „Robert Sarv: kõiki Suure-Lähtru ema vaenanuid ootab ees kahjunõue“. Kas see on karistamine väljapressimise kaudu või ei ole, peaksid selgitama meie õiguskaitseorganid, sekkuma justiitsministeerium.
Aga ei sekku. Riik lüpsab oma elanikke ja ei põe, kui seda teeb veel keegi. Selles mõttes on iga kindla omanikuga lehm EV kodanikust tükk maad õnnelikum.
Nõustugem, et see kõlab väga inimlikult ja soojalt: „Suure-Lähtru ema“. Mõiste „ema“ on ju üks püha asi iga euroopalikku kultuuri esindava inimese jaoks. Ja mingid halvad tegelased on vaenanud ema ja kõnelenud temast vihaselt. Las siis maksavad need lurjused.
Õhtuleht: „Suure-Lähtru protsessis süüpingis istuva Kairi Kuusemaa kaitsja jurist Robert Sarv rääkis saates „Laser”, et sajad vihakõnelejad võetakse vastutusele ja välja nõutav summa võib jääda sadadest eurodest kuni tuhandete eurodeni.“
Mõelgem, kui õudne: sajad Eesti elanikud on vaenanud suure algustähega Ema. Mis inimesed küll Eestis elavad, kuhu see riik jõudnud on? Kuidas nad üldse võisid?
Äkki ongi õige, et kui naine sünnitab lapse ja edasi läheb kõik nii, nagu läks Suure-Lähtrus, siis seda tuleb kas kiita või siis igavest vaiki olla? Et inimestel ei olegi muid valikuid?
Aga äriidee iseenesest on muidugi ahvatlev: sajad maksjad, iga summa ulatub tuhandetesse. Korrutame – kas see siis pole too müütiline „Eesti Nokia“?
Me võime Eestis nimetada oma õige nimega Venemaa kohutavaid kuritegusid Ukrainas, Hamasi 7. oktoobri õõvastavaid roime, vaenata neid kaugeid kurjategijaid piiramatult, sest see on mõistetav, loomulik ja näitab, et me ei jälgi neid sündmusi nagu mingit mitmeaastast „Santa-Barbara“ seriaali, et me elame kaasa ja mõistame hukka.
Kuid üks asi on Santa-Barbara, hoopis teine aga Suure-Lähtru.
Seaduseandjad meie riigis on lubanud asjadel areneda selliseks, et kõige kindlamini võivad ennast Eestis tunda ükskõiksed. Kui tuled õhtuses linnas ohvrile appi, võib teda rünnanud tore inimene sinu peale solvuda. Ohver kardab pätti, mitte sind, ja võib kas kaduda öhe või oma tunnistusi muuta. Ja sinust saabki kurjategija. Ja sa kannad teenitud karistust nagu kaak.
Et kuritegudele vastu astuda, peab inimesel olema julgust. Kuid kõigepealt peab ta julgema kuritegusid hukka mõista. Kui ei julge sõnagi võtta, siis ei julge ka ligimese kaitseks ohuolukorras välja astuda. Eesti on üks suur „Suure-Lähtru“ ja siin me siis oleme. Me ei tohi avaldada oma arvamust asjade suhtes. Isegi peaminister ei tohi, kui ei taha olla tiritud kohtukulli ette. Ärge enam midagi arvake, kodanikud.
Õhtuleht ei avanud targu selle oma loo kommentaariumi. Et veel mõni inimene ei saaks seadusekasteediga vastu pead. Või seadusetuse kasteediga.
Nii et jumala pärast ärge väljendage oma tundeid näiteks kusagil N-alevikus toimunud lapsetapu teemal. Sest tapja võib õigusega solvuda ja nõuda teilt raha.
Laps ise muidugi ei saa.
Ivan Makarov
‘Vaenamise’ sõna on laialdase väärkasutuse ohver. See on nimelt füüsiline tegevus, mis erineb nii vaenutundest kui ka vaenu õhutamisest, sest tunne on vaimne suhtumine või hingeline ärritus ehk emotsioon, õhutamine omakorda on vaimne tegevus, mille järelmiks (kaudseks, teis{t}e isiku{te} tegevuse mõttes) võib ja võib ka mitte olla vaenamine; verbi ‘vaenama’ õigekasutuse näiteid: sovetlik valitsusvõim ja tema käsilased vaenasid eesti rahvuslasi vanglais; vene sõdurid vaenasid Buča elanikke neid tappes ja vägistades; muinasjutus vaenas võõrasema kasutütart, keda paljud teavad Tuhkatriinuna.
Südantsoojendav, kui väga valutab autor oma südant vaese ja tagakiusatud Kaja Kallase pärast. Räme, jäle sõnavabaduse rikkumine. Olles juba marginaalne ja tagakiusatud indiviid, oli Kaja “kohtukulli” ette vedamine täiesti šokeeriv—nagu kitsetalle pumppüssist tulistamine. Varro Vooglaiu kohta peakski tohtima kõike öelda, mida sülg suhu toob. Moraalselt õige kohtusüsteem töötab puhtalt printsiibil “kes kellele tegi?” Mida tehti, polegi nii oluline. Varro Vooglaidu peaks saama rünnata nii verbaalselt kui ka füüsiliselt, suuresti tema kuritegude pärast Ivan Makarovi vastu. Pakun välja “no quarter given”-poliitika ka teiste Ivan Makarovit häirivate indiviidide/rahvaste/gruppide aadressil. Tema tohutu julgus (mitte ajada segamini “skisoidse ja konfliktse iseloomuga”) õigete asjade eest seista ja karjuvatele ebaõiglustele—nagu miljonärist ekspeaministrilt paari euro valuraha nõudmine—vastu astuda teevad Ivan Makarovist etaloni meile kõigile.