Nagu teada, arutas Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu eile oma koosolekul ETV rõvedat aastavahetuse programmi. Nagu oligi oodata, räägiti must valgeks ja näidatud peenis roosaks tulbiks ja asuti ringkaitsesse. Isegi varem teatud möödalaskmisi tunnistanud asjaosalised loobusid sellest ja muutusid oma õigustustes kaljukindlaks. Tekkib küsimus – miks?
ERRi nõukogu esimees Rein Veidemann, kes pajatas pärast istungit sellest, kuidas tema õiglasesse kommunistlikku hinge ei mahtunud kommunistlik nõukogudeaegne tsensuur, nii et mingil hetkel tema hääl õrnalt murdus ja silma tuli pisike pisar, ütles koosoleku järel Delfile:
„Nõukogu üksmeelselt, välja arvatud liige Varro Vooglaid, jäi seisukohale, et mingit seadust rikutud ei ole.“
See on hämmastav, sest ringhäälingunõukogus on ju teisigi konservatiivsemaid inimesi, kellele samuti hakkas vastu ETV rõvetsemine vana aasta viimasel õhtul. Miks siis nad kõik pöörasid Vooglaiu esindatud täiesti õiglase seisukoha vastu?
Vastus võib peituda selles, miks EKRE sattus just viimase kahe aastaga poliitilisse isolatsiooni, kui sellega ei taha keegi tegemist teha, v.a. Toomi-Tšaplõgini-Kõlvarti keskerakond – ja ainult selleks, et riigikogus vett sogada.
Jah, härra Vooglaiu teatud isikuomadused võivad olla tema isolatsiooni põhjuseks nüüd ka ringhäälingunõukogus. Selle asemel et otsida liitlasi, veenda kolleege, organiseeris ta oma meediate kaudu kirjade tulva ERR-i ja ringhäälingunõukogusse, kus ta ise vegeteerib, ehk ka kirju iseendale. Loomulikult olid paljude emotsionaalselt ülesköetud inimeste läkitused tigedad ja solvavad. Ega härra Vooglaid ometi ei lootnud, et teised asjaosalised hindavad seda muuks kui spämmimiseks ja selle kaudu survestamiseks?
Kas on siis nii raske pöörduda otse kolleegi poole, mitte aga lasta teistel inimestel talle vihakirju kirjutada?
Vooglaid avaldas UU-s loo, kus „lühidalt“, aga samas venivalt ja kaeblikult jutustas koosolekul räägitut – kuidas teda rünnati, kuidas oldi ebaeetilised, kuidas vahepeal tuli „jõuline signaal“ ja nõukogu liikmed muutsid varem avaldatud arvamust:
„Minu suunal sai kuulda omajagu karjumist, nii nõukogu esimehe kui ka juhatuse esimehe poolt. Mõlemad kaotasid enesevalitsuse… Läbi koosoleku käitusid mitmed (kuigi mitte kõik) juhatuse liikmed üleolevalt viisil, justkui oleksid nemad minu ülemused… Seda, et ERR-i kollektiivis paljud inimesed põlgavad mind ja tahaksid minust lahti saada, tean väga hästi“ jne.
Mina, mind, minu, minust… Selline ohvrimentaliteet siis. Aga ka asjasse mittepühendunud inimesele peaks olema selge, et igasuguse nõukogu töö peaks seisnema mitte selles, et üks astub saali ja kõik ülejäänud löövad kohe kulpi. Kolleegidega on vaja suhelda ja arutada, mitte nendele ultimaatumeid esitada. Vooglaid pole ju seal nõukogus ainus inimene, kellele hakkas too jälestusväärne saade vastu, aga ta oskas ka nende kolleegide jaoks teha enda toetamise hästi ebameeldivaks ja lausa võimatuks.
Näen siin Objektiivi „diskussioonisaadete“ tagajärge algaja poliitiku jaoks, kes on harjunud tunde istuma stuudios koos oma inimesega, kes temaga kõiges nõustub, ja lausuma pikki monolooge, mis jäävadki viimase instantsi tõeks. Poliitikas on aga keerulisem, seal on reglement, ajalimiit ja oponendid, kellele ka sõna antakse.
Rõhutan: Vooglaid hindab ETV ekraanil nähtut täiesti adekvaatselt ja tema nördimus on õigustatud. Kui tema tegutsemisviis on alati egotsentriline, ja tema ettekujutus sellest, kuidas funktsioneerib demokraatlik ühiskond, on sama tõene, nagu keskaegsel jesuiidil. Ta on väga nõrk poliitik, kui juba oskab kõikjal sattuda isolatsiooni ja erakonna sinna endaga kaasa tirida. Kusjuures sellest pole lugu, kui Vooglaid on isolatsioonis, nii on kõigile parem, aga tekkib küsimus – mida on ta saavutanud ringhäälingunõukogus, et meil Eestis oleks rohkem austust emade ja laste, eesti rahva suhtes? Läks jälle kõigiga raksu ja nüüd tiražeerib omaenda hingehaavu?
Jah, saime aru, kõik teevad kõike valesti, nii eesti valitsus kui ka Euroopa Liit ja NATO, aga milline on mehe enda tegevuse kasutegur? Või on see kusagil mujal?
Selles mõttes on ERR-i nõukogus juhtunu nagu selline Riigikogus toimuva läbilõige. Äkki hakkaks jauramise asemel tegelema poliitikaga professionaalselt?
Ivan Makarov
22. jaanuar 2025
Täielik sofistika—kui Priit Sibul ja Peeter Espak ühinevad Veidemanni, Randpere ja Kaljulaidiga, et dragshow tagantjärele heaks kiita, on ikka Vooglaid süüdi. “Ei osanud veenda.” Sibul ja Espak on mingid teovõimetud, et neile tuleb marmelaadikomme suhu ajada, et “suured konservatiivid” dragshow puhtaks pesemise vastu hääletaksid? Või äkki on asi selles, et Isamaa on totaalne bullshit-partei, mille eesmärk on intellekti poolest kariloomi meenutavate reaktsionääride hääled ära süüa, et siis nende toel Randperede, Kaljulaidide ja Veidemannidega koos pihku itsitada ja dragshowsid heaks kiita?
Jutt käis poliitikast. See, et Sibul ja Espak ei ühinenud VV-ga, räägib sellest, et ta on nii nõrk poliitik, et oma soolodega tekitab protesti isegi teistes konservatiivides selmet et nendega kokku leppida. EKRE verest tühjaks jooksmine on suuresti tema teene, mitte keegi ei taha olla ühes pundid mitteekrelasega, kes on EKRE esimehele pähe istunud ja viinud erakonna täielikku isolatsiooni. Jah, väga nõrk poliitik – muidugi eeldusel, et see promoskoviitlik lammutustöö on tehtud kogemata.
Mõtteharjutus: kui Vooglaid, Espak ja Sibul näevad pealt nt mõrva, ja peavad politseis tunnistusi andma, siis kas see on Vooglaidi kohustus Espak ja Sibul enne ära veenda, et mõrv ikka toimus, ja et noormees pussitas vanamutti, mitte vastupidi?
Need on erinevad asjad – inimese füüsiline mõrv ei ole tõlgendatav, näidend on. Vastan: jah, kui Vooglaid oleks tõsiseltvõetav poliitik, kui ta oleks professionaal, loomulikult oleks ta lävinud oma kolleegidega rahvusringhäälingunõukogust. Ja Teil on õigus, see oli justnimelt tema kohustus, kuna tema oli antud protesti initsiaator. Olen rõhutanud korduvalt, et pean Vooglaiu reageeringut ETV rõvedusele arusaadavaks ja õiglaseks, kuid vale oli see, et ta kutsus oma poliitiliste väljaannete (UU ja Objektiiv) vahendusel inimesi kirjutama protestikirju ringhäälingunõukogusse, ehk ka iseendale, mis on äärmiselt ebaeetiline. Emotsionaalselt ülesköetute inimeste kirjad muutusid utsitamise tagajärjel sisuliselt tellitud vaenuläkitusteks, pealekauba oli tegemist spämmimisega. Ja näiteks Uued Uudised on ühe parlamendierakonna häälekandja, seega sealtkaudu indutseeritud kirjade tulv oli poliitiliselt suunatud, mis on ERR-i kui sõltumatu meediaorganisatsiooni suhtes täiesti lubamatu. Need on elementaarsed asjad, Vooglaiu poolne “protestikirjade” suunamine oli karuteene konservatiivide üritusele. Pole ime, et Sibul ja Espak distantseerusid Vooglaiust kui ebaeetiliselt käituvast amatöörist. Aga mida suuremaks paisub skandaal, seda tähtsamana tundub endale selle keskmes olev poliitik.
Kunagi käis mängufilmi “Lurich” helindamine. Seal oli stseen, kus kohtumajas Jüri Järveti mängitud Lurichi advokaat rääkis Lurichiga ( Tõnu Lume ) viimase auhindade vargusest , millesse oli segatud Tallinna politseiülem ja rikas kaupmees, kelle hotellis Lurichil oli tuba . Stseeni segas baltisakslasest parun ( Endel Pärn ), kes kohtumaja ühest kabinetist välja tormas ja saksa keeles pahvatas : Maailm on nii ebaõiglane, nii ebaõiglane !
venekeelne variant stseenist on siin :
https://youtu.be/uQQ6Kv8W-OA?si=GO4Q-RPQCfebLFH0&t=3120
Peale mitut katset see korralikult eesti keeles helindada ütles Järvet : “vilets, kuid selle koosseisuga paremat ei tule !” Ja ta ei pidanud silmas amatöörnäitlejat Tõnu Lume, kes oli tegelt eks-maadleja ega ka Endel Pärna, vaid iseennast
Täpselt sama võib ka öelda ringhäälingunõukogu otsuste kohta : Vilets, kuid selle koosseisuga paremat ei tule !