Kirjutised, mida vahetevahel pakub Meediavalvurisse kolleeg Suurest meediamajast, tekitasid eriti viimasel ajal tungivaid pärimisi, et mis konkreetsest meediamajast ja kes nimeliselt. Õnneks on Eestis kolm eriti suurt meediamaja ja igas neist sadu töötajaid – sellegipoolest ei vasta ma isegi küsimusele, mis meediamajaga tegemist, nagu ma ei ütleks hävituspataljonlasele, missuguses metsatukas varjab ennast metsavend. Kui Postimees avaldas mõni aeg tagasi Suure meediamaja kolleegi loo, mis oli seotud ERR-ist argpükslikult kustutatud režissöör Aljona Suržikova arvamusartikliga, mis ajas putinistid marru, siis ERR-i asjapulk Urmet Kook käis vihaselt peale ja muudkui nõudis sõltumatult lehelt artikli kustutamist ja loo autori nime paljastamist. Tollane peatoimetaja Priit Hõbemägi ei allunud sellele riigimeedia šantaažile, kuid nüüdseks on süvariigi käepikendus ERR juba füüsiliselt ja massiivselt okupeerinud Postimehe. Elame ju ajal, kui täiesti jultunuks muutunud süvariik võib oma peavoolusemeedia abil määrata meile üleöö peaministri.
Urmas Reitelmann kirjutab sotsiaalmeedias:
„Tagasi juurte ehk punase mineviku juurde. Värske punaerakondlase vanaisa, juudi kultuuriseltsi Licht juhatuse liige, Lazar Vseviov astus Eesti kommunistliku partei liikmeks juba 1936. aastal. Lazari abikaasa Sosja Schmotkina aga trükkis usinalt põrandaalust marksistlikku kirjandust ja ajakirja Kommunist. Loomulikult osalesid mõlemad kommunistlikus riigipöördes Eesti Vabariigi kukutamiseks. Loogilise jätkuna liitus punavanaisa hävituspataljoniga. Täpsemat infot nende tegelaste kohta on raske leida isegi AI abiga. Vseviovid on esivanemate kangelastegusid hoolega varjanud ja kirjasõnas leidub ainult kübemeid. Miks küll?“
Lugupeetud Urmas Reitelmanni küsimus on muidugi retooriline – süvariik nõuab küll oponendi (nime) väljaandmist, kuid oma käsilaste privaatsust kaitseb, nagu poleks olnudki Gorbatšovi avalikustamist. Matsirahvas ei pea teadma seda, mida võimu külge klammerdunud süsteem ei taha, et ta teaks.
Nüüd aga sõna kolleegile Suurest meediamajast, kes märkas, et tema viimase loo kommenteerimisega tegelesid siin üsna tuntud nimed, kes tegid ka oletusi tema isiku kohta. Üks auväärne kommentaator arvas, et Suure meediamaja kolleeg on minu alter ego, aga iga eesti filoloog võib meie tekste võrreldes kinnitada, et kolleeg erinevalt minust on eestlane.
Kolleeg Suurest meediamajast:
„See, et minu kohta pärivad isegi tuntud isamaalased, on loomulik. Mäletate, pehmed ja karvased sarja? Seal “eilsete” koht on keldris ja need isamaalased ise on ammu keldris – mõni saab sellest aru, mõni ei saa. Elab veel mingis mullis ja arvab, et on veel mingi Isamaa, aga selle Isamaa panid respublikaanid ammu pihta ja nüüd on seal kallal juba endised keskerakondlased. Ühesõnaga pole enam ammu mingit Isamaad, on Keskpublika, aga mõnele isamaalasele unustati öelda ja ise ta ka pihta ei saa. Ja nende äraarvamismängud on Isamaa enda ajalugu arvesse võttes naljakad. Võib meenutada sellist vahvat lugu, et kunagi tegutses Facebookis blogija Roosa Udu, kes tegi satiirilisi postitusi ja meeme uuspunastest, oma viimastel aastatel Kremli meestest. Ja 10 aastat tagasi rääkisid kõik, et see olla Lauri Vahtre, rääkisid punased, rääkisid mittepunased. See oli selline suhtkindel asi. Näis. Selle aasta alguses, vast oli veebruarikuu, tegi E. Pärnaste postituse, et lahkunud on Roosa Udu ehk Mauno Viires. Ja alles siis sai laiem enamus teada, kes oli selle varjunime taga. Muide, Viires oli andekas mees, oleks meil mõni normaalne ajaleht, siis oleksid tema lood seal välja tulnud, mitte kuskil nurga taga mõnele sajale inimesele nagu nõukaajal Eesti rahva kannatuste aastat ümber kirjutati salaja. Lihtsalt aeg on selline, kui me elame, on pöörane vasakdogmadega ära lollitatud mass inimesi, no võibolla neid polegi nii palju, aga neist on punastes ülikoolides ning norra, islandi, sorose jne grantide peal vinged löömamehed treenitud valmis ja nemad neutraliseerivad sellised mehed eos ära. Nii jääbki vaikida või kuskil samizdati teha. Ajad on sellised, pole midagi parata.
Mõelgu mis tahavad. Meie sinuga, Ivan, pole Eestit reetnud, kommionudeks olnud, narkootikume müünud, võõraid naisi käperdanud jne – mida tegelikutl meil sinuga häbeneda on?
Aga tunne on ikka nagu Jeesus Kristusel, kui tead, et see kamp tahab sind nagunii risti lüüa,
et mis vahet ikka on. Ma isegi mõtlen selle peale, et nii palju on vatnikuid ja tiblasid, kes Eestit vihkavad. Nii palju on eestlastest vargaid ja reetureid!
Aga lõpuks jääme ette ikka meie sinuga.“
23. oktoober 2026