MEEDIAVALVUR: isemõtleja ja kartulikoored

Kõigepealt tahaksin tänada kõiki neid toredaid inimesi, kes mind on minu sünnipäeva puhul õnnitlenud. Aitäh teile, head eesti inimesed! Olen alati olnud isemõtleja ja isegi paar aastat esimest ja viimast korda elus erakonnas olles ei ole ma kordagi käinud selle organisatsiooni pidudel ja muudel koosviibimistel, v.a. toimetuse iganädalased koosolekud. Pälvisin aga selle aja jooksul täiesti teenitult sisevaenlasi, kelle olemasolu ei mõjutanud karvavõrdki minu tegemisi. Töötasin end ribadeks.

Olen alati olnud oma arvamustes avameelne ja isegi resoluutne – kui minu Eesti Raadiot ja ka ETV-d okupeerinud seltskond üritaks mind tühistada avalikult, mitte aga telefoniõigusega ja Postimehe juhtkonnale ultimaatumeid saates, lisaksid nad minu nimele alati oma samostilikke parasiitsõnu „populist“, „radikaal“, „äärmuslane“ ja muid tolmuseid silte oma keeleliselt vaesest sovetlikust sõnastikust. Muide, naudin olukorda, kui mõlemad pooled kahtlustavad, et ma olen vastaspoole palgal, et ma näiteks „saan oravatelt rahapakke“. Loeks seda peaminister pähkleid puredes, läheks tal söök valesse kurku ja asi lõpeks letaalselt. Äkki see oligi taotlus.

Olen kindlapeale konservatiivsema maailmavaatega inimene, aga üldsegi mitte koopaelanik. See viimane asjaolu tingibki selle, et mind rünnatakse ja vaenatakse nii vasakult kui paremalt. Eestis on praegu mugav olla kas paduliberaal või jesuiitliku tüüpi konservatiiv, kes mõlemad juhinduvad vanast põhimõttest „kes pole meiega, on meie vastu“, mis on vene kommunistide poolt pärast oktoobriputši omaks võetud Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumist 12:30 („Kes ei ole minuga, see on minu vastu, ja kes ei kogu minuga, see pillab laiali.“) Vahel loen Postimehes oma artiklile lisatud jõuetus vihas vorbitud oma madaluses Delfi anonümkadega samaväärseid kommentaare ja iga kord veendun, et parem olla üksik hunt, kui olla üks nendesugustest. Hoidku jumal sellest, aga kui siia peaksid jälle tulema okupandid, siis täpselt samasugused pealekaebused hakkavad laekuma küüditamistega tegelevasse võõrvõimu staapi.

Tean, et näiteks nii Karmen Joller kui Jürgen Ligi peavad mind oma elu lõpuni kurjuse allikaks, EKRE leerist aga on mind tembeldatud tuntud tegelaste poolt sotsmeedias hulluks, joodikuks, juhtkirjades sõimatud Jaak Kaljuks (Kadastikuks), kuigi ma kirjutan oma lugudele alati oma nime alla, erinevalt näiteks Uute Uudiste valdavalt anonüümsetest „arvamuslugudest“ – mina tean, kes on nende autorid, aga las nad olla, nende praeguse laeva põhjamineku korral saavad nad pretendeerida kasvõi sotside käsilaste söögikünale. Minult on nende meedias nõutud ka Venemaale kolimist, seega on tegemist ikka päris mandunud sitapeadega. Aga need, kes sõdivad Moskva patriarhaadi poolel, kes nõuab kristlastelt, et nad palvetaksid ukrainlaste ja eriti nende laste eduka tapmise eest, ongi jätistest reeturid, eesti rahva häbi. Neli aastat päevast päeva pommitatava Ukraina mustamine ja ukrainlastest vabadusvõitlejate mõnitamine on ikka selline häbiplekk, millest EKRE ja Objektiiv ennast mitte kunagi puhtaks ei pese ei „Vanishi“ ega Pihkva oblasti kasetõrvast keedetud seebiga.

Kuid, nagu ma juba ütlesin, las nad tõesti olla, see kõik on inimestele omane – konservatiivsed aktivistid ei ole liberaalsetest aktivistidest karvavõrdki eetilisemad, kuigi mõlemad leerid naudivad oma olematut eetilist üleolekut vastasleeri suhtes. Mõlemas leeris on piisavalt valetajaid, vargaid, aferiste ja vägivaldseid kaabakaid. Isegi homoseksuaale on mõlema poole ladvikus, nii et kui näiteks keegi konservatiiv jälle kisab omasooiharate jultumusest, vaadaku kõigepealt, kes tema enda pinginaaber on. Ja minu jaoks pole surmapattude küüsis väänlev tigedast silmakirjateenrist harimatu talaarimees moraalses mõttes kurjast marksistist parem. Mõlemad on täiesti võrdsed sitapead – üks on lihtsalt pluss- ja teine miinusmärgiga. Mõlemas on genotsiidivõimekust, inkvisitsiooni tuleriidad ja püha kiriku süsteemne pedofiilia on ju fikseeritud ja tunnistatud kiriku enda poolt, nagu vahepeal tunnistas ka Vene riik GULAG-i ja repressioone. Eile tunnistasid, täna eitavad.

Minu põgus kogemus näitas, et Eestis on kõige mugavam kuuluda kas esimesse või teise leeri, siis sind rünnatakse ainult ühelt poolt. Kui tahad olla sõltumatu, siis lüüakse sind mõlemalt poolt. Seega kui tahate teha hõlpsalt poliitilist või meediakarjääri, valige pool, vastasel juhul olete täiesti omapead. Kui valite poole, siis töötab teil ainult üks ajupoolik, aga millal on see seganud karjääritegemist poliitikas ja meedias?

Muide, olla omapead on megahea tunne, soovitan. Ma pole käinud ei lasteaias ega pioneerilaagris, istusin kooliklassis tagapingis ja KGB röövis mind 1970-ndate Moskvas otse akadeemia loengult, sain esimest korda elus musta Volgaga sõita, mehed mustas vasaku ja parema külje vastas. Eesti Vabariik on hea ja vaba riik, siin isegi aus ja sõltumatu inimene ei sure nälga. Uskuge mind, individualisti, kes on alati olnud isemõtleja, aga tegi sellegipoolest sellist karjääri, mida on raske, kui mitte võimatu, järgi teha. 20 aastat igapäevast pooleteisttunnist otse-eetri eestimeelset poliitilist saadet „Raadius“, mis oli absoluutselt sõltumatu, sest olin ise puldis, Pandi aastapreemia, AEF-i Koosmeele auhind, ajakirja „Nädala“ aastapreemia, Postimehe aasta arvamusliider, kolm üleliidulise tiraažiga LP-d, raamatu „Venelane Eestimaal“ kaks läbimüüdud tiraaži jne – tehku järgi. Nagu kirjutas Eesti Päevalehes 02. juunil 2007.a. Igor Garšnek: „Ta ei karda üheski olukorras ennast proovile panna. Kui ta midagi tahab, siis ta teeb seda ja viib ennast ise vajalikule tasemele ega sõltu sellest, mida teised arvavad.“

Ja nii on.

Ivan Makarov

17. oktoober 2025