Mis ühist on Rein Langil ja Markus Järvil? Küsimus ei ole absurdne.
Aastaid tagasi ütles reformierakonna raudvara Rein Lang, et riigimeedia tuleks kiiremas korras likvideerida. Täpsemalt ütles ta, et kogu see jõuk oleks vaja laiali peksta ja alustada puhtalt lehelt. Minu mäletamist mööda oli see veel enne ERR-i loomist ehk enne Eesti Raadio okupeerimist ETV poolt.
Ja eile kirjutas Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi:
„Perverssuste eetrissepaiskamise ja emade mõnitamise eest vastutavad isikud tuleks otsemaid teed ERRi koosseisust vabastada. Kõlavamalt tuleb arutleda võimaluse üle ERR üldse kinni panna. Majandusliku surutise tingimustes tundub siin tekkivat üks lootustandev säästunipp. Meil pole vaja riiklikku propagandakanalit, mis solvab ja alandab meie emasid, abikaasasid ja lapsi ning levitab seadust jämedalt rikkudes avalikult kõlvatust.“
Mis siis juhtus, et kaks niivõrd erinevat ühiskonnategelast jõudsid ühele järeldusele – lausa erinevatel ajastutel, üks prohvetlikult, teine tagantjärgi?
Markus Järvi kirjeldab ETV-s vana-aastaõhtul nähtut:
„Kõlab Hando Runneli sõnadele loodud “Justamendi” laul “Maa tuleb täita lastega”, mis 1980-ndate lõpus süstis nõukogude impeeriumist lahti murdvatesse eestlastesse elutahet ja lootust. Ent nüüd taidleb selle taustal keegi Eesti neiukeseks riietunud värvitud mees, kellel on ette seotud suur beebikõht. Sellist halva maitse ja meelevigasuse piiril tasakaalutlevat taidlemist on igal terve psüühhikaga inimesel piinlik jälgida. Aga etteaste läheb veel kõvasti piinlikumaks – ja kurjemaks, deemonlikumaks, jälgimaks. “Eestineidu” avab nüüd põrandaluugi ja jääb selle kohale harkisjalu seisma. Luugist vahib välja ilmselt teine värvitud mees, kes kannab meessuguelundit kujutavat mütsi. Laulusõnade “maa tuleb täita lastega ja laste laste lastega” taustal loobib ta lavale vastsündinud lapsi kujutavaid nukke, mõnitades Eesti emasid ja aastasadade jooksul rahvast taasloonud emaduse ideaali kui sellist. Lillade juustega lavastaja Jüri Nael kommenteerib sama soojaga “madame” Andrus Vaarikule, kuidas tegu pidavat olema eelkõige haridusliku projektiga…“
Kohe selgitan, miks ma tsiteerin inimest, kellega sattusin sellisesse vastuollu, et selle tupiku lõpus kiirtki ei paista.
Esiteks sellepärast, et ma ei pea siis ülalkirjeldatud asju ise vaatama korduses, sest ma ise toda ETV ülekannet õnneks ei näinud. Ja selle mittelagastatud õhtu eest võlgneb mu pere tänu Henrik Normannile, andekale parodistile, kuna tema „Edekabel“ oli TV3 eetris samaaegselt ETV korraldatud rõvedusega. Jah, kõigi eesti telekanalite „pidulik“ programm oli hale ja vaimuaher, aga ikkagi ei kaheldud me hetkekski, mida vaadata – loomulikult „Edekabelit“. Ja tänu sellele vältisime toda Objektiivis kirjeldatud ETV vaimset ja füüsilist läga.
Loomulikult oli „Edekabel“ ebaühtlase tasemega, aga Normanni talent vajaks ja väärikski tunduvalt massiivsemat rahalist ja tehnilist toetust. Seal muide parodeeriti ka paljude eestlaste jaoks ja nende häbiks harjumuspäraseks saanud roppsuiseid mudijatühisusi, ja see tige kiljumine, mis algas kohe sots- ja peavoolumeedias, oli võrreldav aia vahele kinni jäänud eriti kärnase sea röökimisega. Normannit süüdistati kogunisti rassismis, kuigi ei täpsustatud, mis oli siis suurem rassism – kas pähe tõmmatud must või siis pähe tõmmatud valge ämber.
Aga mitte isegi see sisu ei ole antud kontekstis peamine. Põhiline on, et andekas vaimselt terve artist päästis märgatava osa eestlasi ETV kloaagist ja ka sellest vaatepildist, kuidas vana pundunud näoga meessots naist etendas.
Loodetavasti ei tühistata selle eest unikaalset kriitilise meelega ümberkehastumisemeistrit Henrik Normannit. Olgu ta tänatud ja hoitud.
Ivan Makarov
04. jaanuar 2025