MEEDIAVALVUR: naistepäev kui nõukogude igand vabas Eestis

Kolleeg Suurest meediamajast:

„Tere Ivan, ma vaatan suure imestusega, kuidas Eestis vanad nõukogude pühad tulevad tagasi. 1990ndatel ja 2000ndatel visati need kõik kõrvale, ainult venelased nui neljaks jäid 23 veebruari ja 8 märtsi pühitsema, aga nende jaoks on vaid põhjust vaja, muidugi eks nendele meeldib igal võimalusel eestlastele anda mööda nina ja näidata, kes Eestis tegelikult on peremehed.

Aga eile oli mul suur üllatus kui nägin, milline ažiotaaž on sel aastal eestlaste seas, poed rahvast täis ja inimesed elevil, nagu oleksid jõulud või jaanipäev käes. Eks see on muidugi vesi kaupmeste veskile, nemad pühitseksid Eestis riigipühana kas või Robert Mugabe liignaise sünnipäeva, kui saaksid sel päeval lilli ja alkoholi ning šokolaadi inimestele pähe määrida. Lihtsalt imelik, kuidas rahval on mälu vähe, ei, ma ei räägi sellest, et nad peaksid teadma, et kunagi tahtsid kaks juudi naiskommunisti sellega tähistada naisprostituutide streiki ja uusi selliseid rahutusi Euroopa linnades üles kihutada ja selle päeva puhul tuli vaba armastusega tegeleda, aga ei mäleta seda, millise vaevaga viidi sisse 1990ndatel Eesti enda tähtpäevi, pärast totaalset nõukogude ajupesu ja Eesti hävitamist, millise vaevaga ehitati meie Eesti üles, milleks seda kõike tehti – ikka Eesti keele ja kultuuri ja rahva säilimise nimel. Selleks, et öelda naistele, et me neid armastame ja hindame, pole 8. märtsi vaja, seda tuleb teha kuupäevadest hoolimata.“

Tähelepanuväärne, et hea kolleegi arvamus langeb kokku Jana Toomi omaga, kes kirjutab:

„Iga kord, kui näen seda, tahaks öelda: kallid meeskolleegid, närtsige ära koos oma lilledega! Teie PR ajab lihtsalt oksele… N.Liidus, kus võitlust kodanikuõiguste eest tervitati vaid sõnadega, oli 8. märts mandunud tulpide kinkimise päevaks. Sellisel kujul päris selle ka Eesti – ime, et mitte midagi ei ole nõukogude ajast saadik muutunud.“

09. märts 2025