ERR-i uudis räägib sellest, mida me juba ammu peaksime niigi teadma. See tõde on igivana, nagu lugu hästi söönud hundist, kes vaatab ikka metsa poole.
„Keskerakonna esimees, Tallinna endine linnapea ja volikogu suurima fraktsiooni juht Mihhail Kõlvart kritiseeris teravalt linna praegust koalitsiooni kavatsuse eest vallandada Tondiraba huvikooli direktor Sergei Ptšjolkin, kes oli sotsiaalmeedias mitmeti mõistetavalt kajastanud Balti riikides nõukogude okupatsiooni ajal toimunud küüditamisi… „Minu jaoks on ilmselge, et see on linnapea ja abilinnapea madal poliitiline rünnak, et vabaneda linnasüsteemis konkureeriva erakonna esindajast, kes on ühtlasi ka volikogu saadik… Kokkuvõtteks võib öelda, et linnavõimu rünnak Sergei Ptšjolkini vastu on järjekordne demonstratsioon nende valelikust ja argpükslikust poliitikast,“ lõpetas Keskerakonna esimees.
Kas argpükslikud Tallinna juhid peaksid siis õppima julgust Kõlvartilt? Ma arvan, et mitte. Olles veel Tallinna abilinnapea kandidaat, juhtis Kõlvart 2010. aastal Eesti delegatsiooni Seligeri noortelaagris, kus suurimal supelrannal oli eksponeeritud “Venemaa vaenlasi”, kelle pead olid torgatud teivaste otsa ja pähe pandud haakristiga natsimütsid. Teibasse olid aetud ka mitmete eestlaste ja Eesti juhtpoliitikute pead – umbes 40 „Venemaa vaenlase“ peade hulgas olid ka Mart Laari, Andrus Ansipi, „pseudoajaloolase” Jaak Valge ja Tunne Kelami omad.
Kõlvart oleks võinud, tegelikult EV kodanikuna lausa pidanud Eesti esindajana kas lahkuma protesti märgiks laagrist või võtma oma kaasmaalaste pead sealt maha, kuid ta käitus nagu Eestile täiesti võõras inimene või siis argpüks ja ei teinud ei esimest ega teist, meie nüüdne vapper kaitseliidu liige.
Nagu meenutas praegune vene Postimehe peatoimetaja Sergei Metlev, kes veel koolinoorena pani äreval pronksiajal eesti keelt kaitstes paika vene tsaari siinse esindaja enda ja seejärel sai ennekuulmatu meediapoolse ajujahi sihtmärgiks, kusjuures üks tema suurimatest tagakiusajatest oli praegune keskerakondlasest riigikogulane, „2010. aastal viis Kõlvart Seligeri järve ääres toimunud Kremli kureeritud laagrisse Eesti noori. Nüüd ta väidab, et järv oli sama, aga laager teine. Mina aga mäletan suurepäraselt – Kõlvart kutsus ka mind sellest osa võtma ja tundis oma Venemaa-suunalise tegevuse üle uhkust.“
Päevakangelane Ptšjolkin ise rõhutas ERR-iga rääkides, et kajastab oma postitustes sageli Eesti ajaloo sündmusi tuginedes peamiselt Venemaa legendaarse ajakirjaniku ja publitsisti, praeguse Vene võimuga opositsioonis oleva Leonid Parfjonovi raamatusarjale Namedni: „Antud postituse sisu ei ole minu poolt välja mõeldud, see on võetud Parfjonovi raamatust. Ma kasutan oma postitustes antud raamatut ja püüan oma lugejatele selle raamatu abil ajalugu tutvustada. Ehk ma ei mõtle midagi välja, ma kirjutan nii, kuidas Parfjonov kirjutas. Panin selle mustvalgelt sinna postitusse.“
See, et Parfjonov on hetkel opositsioonis Kremliga, et tee sellest ajakirjanikust veel pädevat ja erapooletut eksperti Baltimaade ajaloo küsimustes. Ta on samasugune suurvene šovinist, nagu ka paljud teised vene „liberaalid“. No ja miks peaks Eestis elav ja siin lapsi hariv pedagoog keskenduma teise riigi esindaja populaarteaduslikele ajaloolistele kompilatsioonidele? Kas tõesti tunneb poliitilise propaganda vallas aastaid töötanud venemaalane Eesti ajalugu paremini, kui eesti ajaloolane Jaak Valge, kelle teibasse aetud peaga vahtis Seligeris vastu päikest tõtt Kõlvart?
EKRE fraktsioon Tallinna linnavolikogus oli linnapea Mihhail Kõlvarti umbusaldamise vastu, aga ma hakkan toda hääletamist nüüd tagantjärgi häbenema. Jah, opositsioonierakonnad peavad tegema omavahelist koostööd, kuid seal peaks olema mingigi sanitaarmiinimum: Garanža suguste isikute edutamine, upitamine, premeerimine ja turvamine oli üks Mihhail Kõlvarti linnavalitsuse prioriteete aastaid. Nüüd lennutas ta oma tüssatud valijate häältega tagasi Brüsselisse Kremli estofoobist emissari – Solovjovi, Ždanoka, Assadi, Paljamari ja teiste FSB ja GRU tissi otsas rippuvate rašistide sõsara Toomi. Paraku võib juhtuda nii, et Euroopa parlamendis esindavad keskerakonda varsti lausa kaks mõttekaaslast.
Kõlvart raputas endalt maha oma 1990ndate kahtlase „Miša karatisti“ mineviku, mis segab teda siis ütlemast hüvasti raskele soveti taagale? Lähenevad kohalikud valimised, kus ta loodab revanši võimupööre eest pealinnas? Kus ta saabki arvestada põhiliselt nende häältega, kes on ustavad vene keisrile ja kelle jaoks on oma kodu kaitsnud eestlased bandiidid ja terroristid?
Ärge muretsege, härra Kõlvart, te saate ka eestlaste hääli. Olen viimasel ajal lugenud palju eestlaste kommentaare ja postitusi, kus teid nimetatakse kõige usaldusväärsemaks ja targaks Eesti poliitikuks.
Miks peavad nii paljud eestlased lömitama oma orjastajate ürituse jätkajate ees? Kas tõesti on vabadus nõnda raske taak, et sellega ei saa harjuda ka kolmekümne aastaga? Et te valisite Jakunini sabarakke mitu aastakümmet oma pealinnas võimule või siis ei läinud valima, et mitte segada Putini alamatel saada oma tahtmist?
Nagu laulis Andrei Missin oma „Vabaduses“: „…ahh kui suur on igatsus nuiade järele, ahh kui kole on kuulda sõna „inimene“ tõpra karvasel kõrval…“
Meil aga kaigub kõrvades tänase päevani „Paraadile! Lähme kõik paraadile!“
Ükskõik mis paraadile, peaaegu et aetakse sinna.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: USA-s on arreteerimisel Toomi semu Solovjovi sõber ja kolleeg