On olemas ennast igati õigustanud tarkus – ütle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes oled sina.
Suurtel juhtidel sõpru eriti ei ole – Putinil oli näiteks sõbramehest kokk, kes sai lausa miljardäriks, lõi oma eraarmee ja ühel päeval hakkas sellega Moskva poole liikuma ning siis kukutati koos lennukiga alla.
Lennukist on muidugi kahju, aga näete – Prigožini käest kartmatult söönud diktaator oleks võinud iga hetk teise ilma minna mõne kartulimugula tõttu. Aga siis oli koka arvates „vara veel“. Vana pani oma arvestustes ikka kõvasti mööda.
Eesti p.resident, keda on ainsa kandidaadina „valinud“ mõnikümmend kõlvatut parteilast, on selline maiasmokk, kel on lausa mitu ihukokka, isiklikku ihuvedajat ja muid tema korpust teenindavaid tegelasi. Kadrioru pelmeen, nagu nimetas teda üks mu ajakirjanikest sõber, ilmselgelt kannatab sõprade puudumise käes ja elab end vahetevahel välja, kinnitades mõne järjekordse inimvihkajaliku seaduse nagu näiteks automaksu obrokk. Et ei taha olla minu sõbrad – siis kohtlengi teid nagu vaenlasi.
Aga jätkuvalt ja kangesti tahaks sõprade hellust ja tähelepanu. Siis kutsubki Kadrioru peremees maksude ikke all oigava rahva raha eest roosiaeda massiliselt näljaseid tegelasi, kelle suhtes ta arvab, et nad pole vähemalt tema otsesed vaenlased, sest nad on tema moodi – nendel ei ole ei sõpru ega vaenlasi, ainult seltskond. Igasuguseid on sealt läbi käinud, eriti palju muidugi suurriisujaid ja patoloogilisi estofoobe, aga seekord tuli Ivan Orava (kes meenutas väliselt kangesti Panikovski nimelist pisisuli “Kuldvasika” raamatust ja filmist) saatel lõpuks ka üks päris sõber. Selles mõttes sõber, et tema järgi saab nüüd ka p.residendi enda isikut tuvastada.
Vaadake seda kuvatõmmist ja tehke seda detailselt, et märgata, kes (mis) on p.residendi sõber.
Seda on ka p.resident.
Tondipüüdjatest vaglaidistid juba teavad, et saatan peitud detailides.
Ivan Makarov