Eile avati Pariisis paraolümpiamängud.
Kahjuks meie kaasaegse eesti konservatiivse poliitika seisukohalt tähendab see, et saatana teema on meil endiselt aktuaalne. Tolad ei saanud täies jõus sportlikku saatanat kätte, nii et nüüd avanes neil võimalus revanšiks, ja šansid on head: aetakse ju taga jalutut, ilma käteta või siis lausa pimedat saatanat.
Kui ka nüüd ei saada kätte, siis on küll kuri karjas või siis tagaajajate hulgas saatana teenreid.
Siis, kui rahvuskonservatiivid Riigikogus sattusid keskaja meeste mõju alla, oli selge, et hakataksegi tolereerima vaateid, mis on tingitud sellest, et mõni inimene ei ole põhikoolis aru saanud ei keemia, füüsika ega bioloogia alustest. Need, kes said aru, lendasid EKRE ladvikust mingil hetkel laiali nagu kärbsed tikutoosist. Et kasvõi oravatesse või kesikutesse, peaasi et pääseda inkvisitsiooni küüsist. Sest keskkonnas, kus vaimselt valitsevad Vooglaid-Vihuri-Kivisildnik, kütitakse ju saatanat. Ja vanal ajal võis näidata ükskõik kelle inimese peale näpuga ja hüüda: näe, nõid! Või siis: näe, saatan! Ja heatahtlik rahvas hakkas kohe korjama hagu.
Kui pereerakonna raames on see nõiajaht õnnestunud, siis Prantsusmaa valitsus saatanaotsinguid oma pealinna territooriumil ei soosinud. No ei saadud saatanat kätte! Terve maailm imetles olümpiamänge ja nende ilusaid sangareid. Aga äkki ei olnudki seal vanatühja? Äkki ei olegi teda üldse olemas? Ainult tüübid, kes rikastuvad sellise ajujahi arvelt?
Eile nägin TV3-s saadet Vormsi saarest tsüklist „Kilu seljakotis“. Seal näidati ka Puuluupi hiiu kandlega. Selge see, Eurovisioonil käis siis ju ka saatan ringi.
Selles Vormsi saates rääkis talharpa mängija Marju, et 1870-ndatel põletati neid muusikapille, sest saarele Rootsist saabunud misjonär Lars Johan Österblom nägi muusikainstrumendis kohe saatanat ja kuulutas, et kes seda talharpat veel mängib, sel lähevad sõrmed ka hauas liikuma. Nii hirmutati harimatut rahvast saatanaga poolteist sajandit tagasi, ja nüüd selline „barbar Conan“ istub meil lausa Riigikogus.
„Österblomi jutluste vastu tõusis nii suur huvi, et rahvas ei mahtunud enam siseruumidesse ära ja koosolekuid peeti metsas. Tugeva ärkamisega kohtades vähkresid inimesed ringi, roomasid põrandal, hüüdes lakkamatult: „Tagane minust, sa kuri vaim, ja tule minusse Püha Vaim!” Usulise ärkamise käigus kadusid vanad rahvakombed ja tavad ning nende vastu võideldi karistuste ja häbistamistega. Mehed tassisid oma traditsioonilised muusikainstrumendid talharpad ehk hiiu kandled suurde kuhja ja panid selle põlema, sest pidasid pille saatana tööriistadeks. Patuseks hakati pidama rahvalaule- ja tantse. Pruudid loobusid pruudikrooni ehk seppeli kandmisest, rahvarõivaid muudeti „sündsamaks”, kirjutab visithaapsalu.com.
Nii saatana tagaajamise ettekäändel hävitatakse isegi rahva traditsioone.
Õnneks, nagu märkis üks „saatanaküttidest“ Veiko Vihuri oma Moskva patriarhaadi kaitseks kirjutatud loos, on eestlased enamasti usuleige (ehk normaalne ja haritud – I.M.) rahvas. Nii et mängitakse igasuguseid pille, vaadatakse spordivõistlusi ja tuntakse elust rõõmu selle asemel, et kopitada sektantide sajatuste saatel.
Ivan Makarov