Eile ei olnud mahti, nii et alles täna käisin tänava alguses rippuvat postkasti tühjendamas ja sikutasin sealt välja eilse, ehk 20. septembri Virumaa Teataja.
Köitis tähelepanu teise, ehk arvamuskülje pealugu „Suur motoroller“. Autoriks „Aarne Mäe, virulane“.
Jutt seal käib Rakverre rajatava Arvo Pärdi muusikamaja nimest. Arvaja analüüsis seda mõnusa üleolekuga kohaliku rahva suhtes, mida võiks võrreda Mikluhho-Maklai üleolekuga papuasside suhtes. Mulle meeldib alati selle vene valgustaja nimi, see on nii naljakas. Elas pärismaalaste hulgas, teostas meditsiinilisi eksperimente – lõikas ühel poisil välja kasvaja, poiss suri kohutavates piinades.
Aga VT loo autorile ei sobi Pärdi keskuse nimevalik. Tsiteeriks natuke härra Mäe mõtteteri:
„… provintslikku ja kodukootud nime Ukuaru…“
„… kas me tõesti ei taha ega julge oma madala laega toas suuremalt mõelda?“
„… väärib Arvo Pärdile pühendatud kultuuritempel… midagi hoopis kõrgemat.“
„… Aga eestlaste üldine usuleigus on maailmas erakordne. Me kardame selliseid sõnu nagu „jumalikkus“, „halastus“, „lunastus“, „arm“, „andeksandmine“, „palve“, „patukahetsus“…“
„… Inimesele, kes terve elu on otsinud valgust Kristuses… pühendab tema kunagine kodulinn paganate jumalast inspireeritud nimega kontserdimaja…“
„… leiab küllalt maestro teoseid ja pealkirju, mis kõlavad mõõtmatult väärikamalt, sisukamalt ja ka rahvusvahelisemalt. Olgu selleks näiteks „Te Deum“. Aga eks kolkapatriotism loeb ka midagi.“
„… Jääb loota, et hoone sisu püüdleb tulevikus maavillasest nimest siiski kõrgemale…“.
Selle „Te Deumi“ nime pakkumisega seoses „maavillase“ asemel tuli meelde episood „Kevade“ filmist, kui oma vennaraasukesele nime otsiv Kiir hüüatab vastuseks soovitusele panna maimukesele nimeks Kaupo või Vambola, et „ainult mitte eesti nimi, ainult mitte eesti nimi, mine metsa oma eesti nimega!“ Ja ostab Tootsilt mõne õunakribala eest õigused uhkele nimele Kolumbus Krisostomus, mis kõlas ka „rahvusvahelisemalt“.
Aga mehetegu on see, et Aarne Mäe ei häbenenud avaldada Virumaa Teatajas arvamust oma „maavillase“ pärisnime all, kuigi uhkem oleks äkki „Te Deumi“ sarnaselt samuti ladinakeelne Cerebrum Adips. Riigikogu EKRE fraktsiooni nõunikuna, Riigikogu aseesimehe abina ja Uute Uudiste toimetajana ei kirjuta ta aga oma seal avaldatavatele rohketele kopipeistidele ja „arvamuslugudele“ reeglina üldse alla. Võib-olla nii ongi targem, sest äkki läheks tulevikus midagi nihu ja tuleks otsida endale uus erakond ja uus väljaanne, mida on teadagi palju kergem teha „puhtalt lehelt“.
Muide, sõbrad Postimehest rääkisid mulle hiljuti ühe romantilise loo sellest, kuidas pealinna toimetus pööras mingil hetkel tähelepanu sellele, et filiaallehe Virumaa Teataja kohaliku kollektiivi piltidel olid peaaegu kõik lehetöötajad nägusad suurte rindadega nooremapoolsed naised. Asja uuriti ja selgus, et need olid maakonnalehe tollase juhi teda teenindava personali valikukriteeriumid.
Paraku oli tegemist siiski kodukootud maavillaste naistega, aga selline see meie madala laega paganlikest provintsiaalidest kolkapatriootide kurb saatus juba on.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: eestlane Järvi leidis „klähviva“ Eesti rahva iseloomus „psühholoogilisi puudusi“