Eile arvustas Meediavalvurite viimaseid lugusid hea kolleeg Suurest meediamajast:
„Vanja, tere õhtust!
Jah, Mäel on teatud (kirja autor oli karmilt konkreetsem – I.M.) kuulsus. Aga sellised meeldivad Eestis igasugu ülemustele ja omanikele, sellised naljakad skomorohhid, vähemalt ei taha sinu tooli peale istuda, ehkki selline ambitsioon neil tekib kui neid ülendama hakatakse.
Mis puudutab Järvit ja Objektiivi, siis sa tabasid naelapea pihta. See on väga naljakas formaat, kus istuvad Vooglaid ja Järvi või Vihuri ja Järvi ning vaatavad teineteisele hellalt silma ja noogutavad pead, nagu abikaasad õhtul köögilaua taga. Mingit diskussiooni selles jutusaate-formaadis kunagi tekkida ei saa, sest kõigega muudkui nõustutakse. Loogiline jätk oleks et nad hoiaksid saate ajal veel ka kätest kinni või paneksid laua all põlved kokku või tuleks saate lõpus Rain Epler, kingiks mõlemale buketi ja annaks laksuva musi huultele.
Tegelikult kui tõsiselt rääkida, siis Objektiivi algusaegadel oli seal ka häid arvamuslugusid, Jüri Kotšinevil olid head ajaloolood, vahel kirjutas seal veel mõni väga hea autor jne. Aga see Varro ja Järvi hellusehetk on algusest peale koomiliselt mõjunud. Ja no naljakas on jutt, et “Eesti on sülekoer, kes klähvib Venemaa peale”, seda on Vene propaganda ja Kremli kohalikud asjamehed 30 aastat rääkinud.
2024 kui ajaloopendel on liikunud selles suunas, et Venemaa kogub jälle alasid, mida enda omaks peab ja tänu lääne (ja ka meie) äpudest poliitikutele ning riigiametnikele on selleks suurepärased eeldused. Emba-kumba kas Vihuri ja Järvi “metoditška” on vana ja mehed rumalad või on “metoditška” ajakohane ning mehed mõjuagendid. Ei taha võtta selle üle otsustada.
Loodetavasti Eesti inimesed oskavad selle üle otsustada, aga ajalooliselt on Eestis ikka olnud neid, kes ihaldavad enda kohale moskoviitide võimu ja usuvad nende propagandat. Alates Ado Grenzsteinide ja lõpetades Anveltite-Lauristinidega. Aga veelkord – see ei ole Eesti rahvuslus, seda on alati loetud reeturluseks ja nii jääb, võib üksteisele hellalt silma vaadates sosistada mikrofoni ükstapuha mida. Ja rääkida, et Kremli kintsukaapimine on eesti rahvuslus, on see sama kui rääkida, et kommunism on liberalism, tsensuur vabadus jne. Mille poolest need orduvennad vikerkaarelipu vendadest erinevad? Ainult lipuvärvide ja loosungite poolest?
Siis on järelikult jälle valida Hitleri ja Stalini vahel, neil oli ka pisut lipud erinevad ja loosungid teised, aga põhiosa sama.“
MEEDIAVALVUR: „Te Deum“, kolkapatriootidest maavillased usuleiged eestlased!
Järjekordne näide, miks mitte-väärastunud inimene saab soovida Postimehe toimetuse liikmetele ainult “toredat kohtumist põdraga Jõhvi-Tartu-Valga tee 105. kilomeetril.” Rõvedad homofantaasiad ja reaalselt vaimupuude-piiril analüüsivõime: “mille poolest erinevad LGBTQ aktivistid ja Objektiivi autorid?” Esiteks selle poolest, et viimastele ei anta Postimehes sõna. Tulevased kolostoomi-omanikud Kurakin ja Martikainen vigisevad see-eest Postimehes non-stop, kuidas nende lemmik-bathhoused pole veel piisavalt iisraeli- ja eestimeelsed. Seega pole midagi “valida,” sm. “suur sõber.” Olete ära valinud—koos lambliate ja vikerkaarelippudega Leningradi peale! Kapral Mihkelson utsitab otserünnakule, ja mürsu tabamise hetkel saab veel üks kord korrata, et “vähemalt ei kraapinud moskoviitide kintsu.”