Reformierakonnas lonkab distsipliin. Sõnavabadus sõnavabaduseks, aga parteilaste avalikud sõnavõtud ei tohiks kahjustada erakonna niigi hästi kahtlast mainet.
Karmen Joller, kes ei ole mitte kõige teravam pliiats ei poliitikas ega meditsiinis, otsustas kommenteerida Eesti Ekspressi lugu „Tõeline ime kohtusaalis! Kohtualune õppis keset istungit selgeks eesti keele“.
Selles räägitakse, et Harju maakohtus toimus istung mitmekümne tuhande euro eest netikelmuse teel saadud jalgrattaid ja nutiseadmeid vahendanud perepandimaja omanike asjus. Istung jäi kohe ka toppama, kuna selgus, et üks kohtualustest, pandimaja juriidilist keha Flextroni esindanud Ljudmilla Kulinitš ei oska eesti keelt. Niisiis tuli kohtumaja pealt otsida üles tõlk, kes polnud istungi dokumente kätte saanudki.
„Sai aru küll: Ljudmilla Kulinitšile meenusid istungi lõpuks vähemalt mõned eestikeelsed sõnad,“ märgib irooniliselt EE.
Ja kui äkki tormas „umbkeelse keeleoskaja“ kaitseks doktor Joller, kes leidis, et pealkiri olevat kiuslik ja et kas me peaksime kiusama kurjategijat (vt. kuvatõmmist).
Muidugi ei pea me kiusama kurjategijaid, selleks on meil Eestis ausaid inimesi küll. Aga Joller viitas veel sellele, et ise valdab suurepäraselt inglise keelt, aga kohtuistungile võtaks siiski tõlgi et „kogu juriidikast aru saada“.
Joller ei adu vist tõsiasja, et elab Eestis, tegemist on eesti kohtuga ja eesti keelel on Eestis riigikeele staatus. Seega EE iroonia oli suunatud inimestele, kes isegi tulusat äri tehes ei soovi „põhimõtteliselt“ ei õppida ega osates rääkida asukohamaa keelt, mis on pesueht suurvene šovinism. Aga kui väga vaja, siis sellised tegelased söandavad kasutada eesti keelt oma eesmärkide saavutamiseks küll.
Hoopis see, et kohus pidi kiirkorras otsima tõlki, on õigusemõistmise ja eestlaste kiusamine, mitte aga täiesti kohane humoorikas pealkiri. Herbert G. Wellsi ühes romaanis oli episood, kui hiigelkanad murdsid sisse aeda, kus puhkas ratastoolis vaikne paralüütik härra Bumps, kes istus aastakümneid selles toolis ehk oma õnnetu naise kaelas ja nautis rahu. Nähes koletisi kargas halvatud taat ratastoolist üles nagu noor hirv, ületas iseseisvalt kogu aiaterritooriumi ja sulgus hoones, pärast mida „temasse sigines tagasi naise poolt hooldatud abitu invaliidi vagadus“.
Kas süüdistame Wellsi postuumselt invaliidide kiusamises?
Nii et Karl Vainostki suurima venestaja ehk reformierakonna esindaja tahab siin küll „teist Stjopat“ korraldada. Aga ei, ei ole see pandimaja vana naine Stjopa moodigi mitte üheski mõttes. Nagu ka loo autor Evald Joakit ei ole Jukkumi moodi, kellele sai niisama kinga anda täiesti toreda ja tõetruu reportaaži eest.
Eelmine Jolleri esinemine „tähtsal teemal“ sotsmeedias jäi meelde seoses riigikogulaste kuluhüvitiste võimaliku kärpimise teemaga. Joller läks turri (ülekantud tähenduses) ja kirjutas, et nende hüvitiste kärpimine oleks kurjast, kuna rahvaasemikel on ju vaja osta kantseleitooteid . Lahtiseletatuna näeb see argument välja nii, nagu ei suudaks Joller osta endale kirjaklambritki, kui kuluhüvitisi kärbitaks. Ilmselt on need kirjaklambrid kullast või plaatinast.
Aga äkki ongi, kust meie võime seda teada. Kui üks kremlimeelne tegelane ostis kokku kullakange, miks ei võiks mõnel vaesel perearstil kullaklambrike olla.
Tänulike valijate kulul.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: Venemaa üritab dikteerida Usbekistanile sealse koolihariduse sisu ja keelt