Objektiivi raadio pakkus kahe kõiges teineteisega nõus olevate usuinimeste Markus Järvi ja Veiko Vihuri aktuaalset dialoogi „Kas meil on rahvana jõudu märatsevale koloniaalvalitsusele vastu hakata?“
Kuna MJ ja VV ilmselgelt ei esinda rahvast, isegi oma usulisi kogukondi tervikuna mitte , siis vastus sellele retoorilisele küsimusele on eitav. Ei, ei ole teil jõudu vastu hakata „märatsevale koloniaalvalitsusele“. Nendel on ju veekahurid, teil aga – mõnel teist – vaid kodune relvakapp. Lohutan teid sellega, et mul pole sedagi.
Kui kaks süvausklikku, üks neist veel lausa preester, korraldavad mingit poliitilist saadet, siis tunne on selline, et ühte stuudiosse on sattunud Solovjov ja Medvedev, kusjuures sarnasus on seda suurem, et mõlemad persoonid esinevad pidevalt venemeelsete seisukohtadega. Solovjov ja Medvedev oleksid siiski köitvamad, kuna nad on emotsionaalsemad, kuigi ka nende esinemised toimuvad nii vene tsaari kui ka vene jumala egiidi all. Nende jumal on sedasorti asi, et õnnistab venelasi anastama, pommitama, vägistama ja tapma. Vihuri ja Järvi aga nõuavad juba pikemat aega oma esinemistes sellesse mõistvat suhtumist. Olgu.
Aga mul on kuri tunne, et vähemalt härra Markus Järvil hakkavad ilmnema mingid kahestumise tundemärgid. Selles mõttes et kui Jumal lubab Putinil hävitada ukrainlasi ja koloniseerida Ukrainat, siis miks ei saa seesamune Jumal (kes või mis on ju teadagi üks) lubada Eesti „märatseval valitsusel“ koloniseerida omaenda riiki, mis on, nõustugem, natuke väiksem patt, kui kümned tuhanded röövitud lapsed, sajad tuhanded langenud ja kümned tuhaks pommitatud haiglad?
Kaks silmakirjatsejat peaksid ju aru saama, et Kirilli Jumala poolt toetatud Putini tapatalgud võõras riigis on ikka natuke vähem legitiimsed, kui eestlaste poolt (olgu nad oinakari ja e-orjad) valitud Eesti Vabariigi võimu veretud sigadused teda usaldanud kodanike maal?
Kasutage kasvõi kord sõna „märatsemine“ Putini ja Kirilli sadismi kohta, ja ma hakkan teid usaldama. Aga ei, ei mäleta, et te oleksite kunagi kahtlevat sõnakestki öelnud „vene maailma“ siinse Jana aadressil. Aga kus Sa nüüd…
Mind pani muigama MJ -VV kõiges teineteisega nõustuva dueti (Baccaral oli 1977. aastal vist mõnus samateemaline lugu „Yes sir, I can boogie“) ilmselge peataolek kusagil selle hoomamatu uimasuse 49-ndal minutil. Ta küll tuli auga välja ülipikast tiraadist, kus ta pikalt tsiteeris Maarja Vaino kirjutist, nii et mingil hetkel kadus tal aimdus, kus on Maarja tekst ja kus on tema enda verbaalne garniir, ehk lahustus tugevama naisisiksuse sees, kuid ikkagi langes settena sellest intellektiülesest puljongist oma püha nõu põhja ja sealt mingi alumise küljekraanikese kaudu naases saatesse. Need olid nii pikad perioodid, et nende mahalugemine kuvarilt oleks piin, kuid siiski mitte nii suur piin, nagu oleks kuulmise järgi stenografeerimine. Jäi täielik mulje, et keegi sarvede ja sabaga ahvatles head katoliiklast kogu see aeg mingi priiuse kulebjaka priske tükiga, et vestja hakkaks tundma Pavlovi avastatud refleksi, neelataks ja hakkaks koperdama. Aga seda õnneks ei juhtunud, ja püha bubblegumi mull tõusis oraatorikunsti stratosfääri alumisse kihti vähemalt.
Olen sunnitud siiski natuke stenografeerima. Vingerdades välja Maarja tuumaka mõttekäigu lokomotiivi alt, lisas härra Järvi malmist rataste nägemisest inspireerituna omalt poolt järgmist:
„Kas me oleme see rahvas, kes tegelikult nii nagu, ma ei tea, muistsed liivlased, kes sulandusid osaliselt eestlasteks, osaliselt lätlasteks ja jäid siis mõned veel järgi ka, aga oleme valmis ära sulanduma, oleme valmis ütlema seda, et me tegelikult ei olegi mitte keegi, me tahame olla keegi teine, meil ei lähe korda see, et me oleme need, kes me oleme, ja me ei ole valmis seda poliitikat tegema – või me tõesti ütleme, et ei, me oleme see rahvas, me hakkame süstemaatiliselt ka seda vaimset eeldust kultiveerima, milleks on justnimelt eelkõige alandlikkus, alandlikkus vaadata omaenda vigadele näkku, näha neid vigu ja teha parandusi, ja eelkõige ka selline idee sellest, et on olemas minust suuremaid väärtusi, on olemas ka minu kasumist ja minu heaolust suuremaid väärtusi, ja need on igavesed väärtused: need on tõde, hüve, need on ilu, need on jumalikud väärtused, on olemas Jumal, kes meie maa saatust lõppkokkuvõttes juhib, ja meie rahva saatus oleneb sellest, kas me oleme vastavuses tema seadustele, vastavuses tema tahtele, või oleme me tema tahtest ära kuidagi langenud, ja meie juba otseseks tagajärjeks sellest ongi meie enda rahva hävinemine, et teadmine sellest tegelikult on olemas, et kuhu need protsessid välja viivad. Need on, ma ütleks veelkord, et konservatiividel äärmiselt suur vastutus selles, et teadvustada seda olukorda üha rohkem, viia selle olukorra kirjeldus rahvani, teha selgeks inimestele, et me ei saa niimoodi jätkata, et see, mis on meid siia toonud, nagu ütles Lennart Meri, meid enam edasi ei vii. Ja see teadvustamine on minu arvates, kogu selle kriisi teadvustamine on peamine selles olukorras, et me üleüldse teadvustaksime, et me oleme põhimõtteliselt sammumas otse kuristiku poole, kui me niimoodi jätkame… Ega siis ei ole ju võimatu, see on täiesti võimalik lahendus, et ajalugu võibki näidata, et me polegi iseseisva riigi pidamiseks võimelised. Et me alati otsime ühte või teist koloniaalisandat, et me ise ei tahagi olla, sest iseolemisega kaasneb raskus, vastutus ja valu, seda mida võib-olla koloniaalisanda juures niivõrd ei kaasnegi.“
Ai-ai, see oli tõesti kaua tehtud kaunikene… No ma ei saa enam mitte millestki aru. Järvi väidab, et kõik sõltub lõppkokkuvõttes jumalast, ja siis äkki toob sellesse ausasse ja selgesse dogmaatilisse mängu mingid lihast ja luust konservatiivid, kes peaksid Järvi tõdede teadvustamisega ja selle teadvustamise kibedate viljade rahvani viimisega nõnda pingutama. Ja siis veel need „koloniaalisandad“ (eelistatavalt venelased)… Vähe sellest – Veiko Vihuri toob ülaltsiteeritud minijutluse jätkuks veel tõdemuse, et riiki juhivad tegelikult poliitikud ja mingu siis kõik kodanikud õigetmoodi valima. Viisakusest täpsustamata, et eelmistel Riigikogu valimistel ei valinud needsamad kodanikud Markus Järvit ilmaliku võimu sisse.
Täielik hardcore. Aga äkki valitsus ongi saadetud meile jumala poolt, kes ju „meie maa saatust lõppkokkuvõttes juhib“, ja just selleks, et see meie lihane valitsus koloniseeriks meid enne, kui seda teeb keegi teine, veel võõram ja julmem? Kuidas julgeb vaga jumalamees Järvi sekkuda jumala juhtivasse rolli riigiehituslikes ja etnograafilistes protsessides?
Ja mida te torgite neid just teie enda organisatsiooni jõupingutuste tulemusena lõhenenud ja omavahel riidu pööranud väeteid konservatiive? Kõigepealt jaotage omavahel ära ülesanded, pädevused ja muud volitused: seda teeb konservatiiv, toda teeb luteri usku preester, seda teeb katoliiklane ja toda teeb jumal. Härra Järvi jutukest oleks hea kuulata kirikus jutlusena mõnel kaasaegsel Tom Sawyeril: sügispäike paistab aknast sisse, silm vajub kinni, ja kui siis äkki astub hoonesse kutsikas ja istub otse teravate lõugadega näpitssitikale otsa!
„Kostis metsik valukisa, ja puudel pistis vahekäigu mööda plagama; kilav klähvimine jätkus ja koer lidus edasi; ta jooksis altari eest läbi, sööstis alla teist käiku pidi, uksest mööda, täites kisaga terve kiriku; tema hirm kasvas ühes jooksuga, kuni ta lõpuks paistis vaid karvase komeedina, mis liikus oma orbiidis valguse hiilguse ja kiirusega. Viimaks lahkus märatsev kannataja oma jooksurajalt ja kargas oma peremehe sülle; viimane viskas ta aknast välja, mispeale piina täis hädakisa kiiresti nõrgenes ja kaugusesse kadus.
Selle aja peale punetasid kõik kirikulised ning olid lämbumas tagasihoitud naerust, ja jutlus ise oli kuidagi takerdunud. Nüüd algas ettekanne uuesti, kuid see arenes loiult ja peatustega, puudus igasugune võimalus seda mõjuvamaks teha, sest vaimuliku isegi kõige tõsisemaid ja süngemaid fraase võtsid pinkide seljatugede taha varjunud kirikulised jumalavallatu naeruturtsatustega, nagu oleks vaene pastor kuidagi eriti õnnestunud nalja visanud. Terve kogudus tundis tõsist kergendust, kui see raske katsumus möödas oli ja õnnistussõnad kõlasid.“
Selles Vihuri ja Järvi saates puudub, peale „aameni“ päris lõpus, just see puudlipoeg, kes mingil hetkel otse näpitssitika peale istuks. Sest kõige suurimaid rumalusi lausutakse ju kõige tõsisema näo ja häälega.
Aga sellega lõpetan ma mõneks ajaks või üldse mitmetunniste saadete kuulamise ja analüüsimise, sest antud juhul ei saa targemaks ei mina ega lugejad: ma ei saa sealt ei uusi teadmisi ega emotsioone, see on lihtsalt üks üüratu blaa-blaa-blaa – ja sellest, kas ma seda lahkan või mitte, ei muutu teadjamaks ka lugeja. Eestis puudub isegi telesaadete elementaarne kriitika, mida veel rääkida väiksemate portaalide jäiga pildiga raadiotest. Tegemist on kahe usumehe teineteist heakskiitvate jutlustega, nagu Krõlovil – et mille eest kägu kiidab kukke? Aga selle eest, et kukk kiidab kägu. Lisaks on nendel jutlustel konkreetne poliitiline eesmärk ja usuinimesed ei saa ju mitte uskuma jääda jumala sõnumite vahendajaid. Äkki Jeesus otsustab kunagi visata templist välja ka poliitilised kaupmehed, aga see on juba usu küsimus.
Seni aga olete te head härrad Vihuri ja Järvi kahekesi nagu püha keedis ja õnnistatud siirup.
Ivan Makarov