Iisraeli suure leina järgsel päeval – möödus aasta päevast, kui Hamas ründas Iisraelis toimunud muusikafestivali, tappes massiliselt juutide naisi ja lapsi, vägistades kastiautos tütarlast nimega Shani Luk, kellel olid välja väänatud jalad, seejärel sülitades kaamera ees täis ta elutut keha ja lõigates ära pea – söandasid Varro Vooglaid ja Markus Järvi korraldada antisemiitlikku vestlusõhtut oma Objektiivi saates Fookus, mis kandis pealkirja „Iseseisva välispoliitika asemel on Eestil välisisandate noodiraamat“.
Saate näol oli tegemist üsna abitu katsega matkida varalahkunud Meediakriitika saadet – vaagiti küll mõningaid peavoolumeedia artikleid, kuid ilmselgelt jäid teineteisega võidu nõustunud Vooglaid ja Järvi originaalile, ehk Andri Kiige Meediakriitikale, haledalt alla. Hullem oleks olnud vaid härra Järvi tavapärale „laduški“ stiilis saade Veiko Vihuriga, kes istudes teineteise vastas teevad tund aega jutti „plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi…“.
Eesti välispoliitikast saime me peaaegu pooleteisttunnise saate jooksul korduvalt kuulda, et seda ei eksisteeri. Nii et minagi sellest siin ei räägi, veel vähem poolteist tundi.
Vooglaid on selles mõttes Vihurist etem, et ta on atraktiivsem tänu oma silmapaistvale tigedusele. Võib täitsa vaadata, kuidas inimesest purskab putinlikku retoorikat. Tavakohane „anglosakse“ vaenav Kremli jutt, et kõiges on süüdi Suurbritannia, USA ja neetud ameerika dollar. Brittidele pandi mõnuga pasunasse nende kunagise koloniaalpoliitika eest, ameeriklased muidugi hävitasid indiaanlasi jne. Oli selline tunne, et need kaks usuvenda deklameerivad 1970ndatel tehase Krasnõi Proletarij miitingutele kokkuaetud töölistele mahaloetud tekste Iisraeli sõjarditest, neegrite kiusamisest Ameerikas ja hõikavad loosungeid „Vabadus Angela Davisele!“. Ainult et nõukogude verbaalsed ankrud tegid seda artikuleeritumalt.
Aga need kaks head katoliiklast oleksid nagu kinni kiilunud eelmise sajandi õndsasse nõukogude keskpaika. Kui vaenati juudiriiki, Black Sabbath’it, ka neidsamu katoliiklasi.
Varro Vooglaid:
„Iisraeli-Palestina konfliktis tegelikult keegi ei ole selles olukorras värdjalikumalt käitunud kui britid (Järvi ütleb „Jah!“). Britid ongi selle konflikti tegelikult paljuski loonud. Sionistid ja britid. (Järvi ütleb: „Just!“). Aga britid, jah, selles mõttes, milline on brittide koloniaalpoliitika, see on ikkagi midagi nagu sõnulkirjeldamatult jubedat (Järvi ütleb: „Just!“).“
Edasi kurdab Järvi, et britte kahjuks „pole maalitud inimkonna hävitajateks“ ja küsib:
„Kas brittide valge inimese ülimuslikkust olev, rääkiv selline sotsiaaldarvinism põhimõtteliselt, mille Hitler võttis omaks (järgneb pikk sumbuurne jutt Euroopa valgete inimeste ülemvõimust, eriti sakslaste omast)… Aga brittidel oli see üheks peamiseks selliseks jultunud nagu kvalvinismist (Järvi peab ilmselt silmas kalvinismi – I.M.) pärit ideeks eks ju. Et jumal soosib seda, kellel läheb hästi. Kel jõud, sel õigus. Jah. Ja see oli see, see oli see autentne ideoloogia, millele ka väga paljuski brittide koloniaalimpeerium põhines.“
Härra Järvi läks hoogu rääkides sellest, kuidas ameeriklased hävitasid indiaanlasi, ja jõudis Lõuna-Ameerika vallutamiseni hispaanlaste ja katoliiklaste poolt… Siis sai vestluskaaslase jäigastunud pilgu all aru, et katoliiklastega läks ikka natuke liiga hoogu, sest kes siis need kaks stuudios viibinud isikut ise on, ja Vooglaid üritas tema jutu sisse sekkuda… Rääkides indiaanlastest lausus Markus Järvi jälle, et „selline selge vahetegu inimeste ja mitteinimeste vahel, eks ju, mis oli nagu briti kolonialismi üheks nagu ideoloogiliseks tuumikuks…“ jne.
Jääb mulje, nagu hollandlased, prantslased, portugallased, hispaanlased jne eriti ahne ja verejanulise katoliku kiriku õnnistusel vallutasid uusi maid brittidest hulk maad leebemalt (selleni, kuidas Venemaa koloniseerib hetkel Ukrainat ja teostab genotsiidi, pommitades päevast päeva kortermaju, lastehaiglaid, sünnitusmaju, nagu ka Venemaa rollini tänapäeva Palestiina konfliktis head katoliiklased oma vestluses millegipärast ei jõudnudki).
Varro Vooglaid võttis mõttelõnga üle rappa jõudnud partnerilt, tuletas meelde brittide metsikusi Indias, Tasmaanias jne („see oli õudne“) ja jätkas: „Iisraeli ja Palestina konfliktis nähtavad samad mustrid, eks ole, et kogu see jutt sellest, et rahvas ilma maata ja maa ilma rahvata, eks ole, saavad omavahel kokku…“ ja jõudis väiteni, et „tegelikult see oligi üks kolonialismi ilmingutest, see on lihtsalt sionistlik kolonialism – tuldi ja võeti maa ära lihtsalt…“.
Eks ole, jah. Eks ta ole muidugi.
Nõustudes sellega, et palestiinlased kasutavad „väga jõhkraid meetodeid“, väidab Vooglaid, et „needsamad meetodid on õpitud juutide endi käest, sionistide endi käest“ ja möönab: „nii et seal ei ole kindlasti sellist olukorda, et siin on meil nagu süütud juudid, kes kannatavad, ja need araablased, kes rõhuvad neid.“
No et juudid tulid maa-alustessse tunnelitesse, et eeskuju näitamiseks vägistada ja tappa underground muusikafestivalist osavõtjaid ja hävitada šampinjonikasvandusi, millest toitub kogu sealne rahvas. Selleks kogu sealne maa ongi seestpoolt uuristatud, nagu eriti ussitanud õun mõnes Kohila aias.
Järvi aga pöördus jälle peasüüdlase ehk Briti koloniaalimpeeriumi teema juurde, Vooglaid hõikas pidevalt vahele „sioniste“ ja tegi siis ise pakkumise: „Mina ei häbene sellest rääkida. Nimetage mind antisemiidiks…“.
Kindlasti on Vooglaiul õigus olla antisemiit või kes iganes, tingimusel, et ta inimestele füüsiliselt kallale ei tule. Aga kas Riigikogu liige peaks ikka nõnda hooplema, et ta on rassist? Tuleb see kasuks tema fraktsioonile? Täna tulid värsked erakondade reitingud, seal vastus kirjas.
Selle saate kuulamine oli paras pähkel – ühelt poolt lauseid ilmselge vaevaga moodustav Markus Järvi, kelle verbaalsete hiigelkonstruktsioonide all tuli ise ära arvata öeldu mõte. Teiselt poolt aga kiirustav ja seetõttu kohati puterdav (stenografistide õudusunenägu) Varro Vooglaid, keevalise sisikonnaga külm tuulehaug, kelle põhiline argument on halvas mõttes betoonkonservatiivsed ettekujutused ajaloo faktorist praegustes sündmustes ja veendumus, et kõigist rahvastest maamuna peal kannavad oma ammuste kuritegude eest vastutust ainult britid ja juudid.
Tõtt öeldes ei saagi aru, mis kana on härra judofoobsel konservatiivil kitkuda Margus Tsahkna, sotside ja LGBT-ga, kes just deklareerivad „Palestiinat merest jõeni“. Võiksid ju ses küsimuses parimad semud olla ja koos Vabaduse väljakule märatsema tulla, Eero Epler ühenduslülina kaasas.
Mina aga pööraksin tähelepanu ühele praeguse Palestina-Iisraeli sõja põhiõhutajale, keda nõnda hoolikalt varjasid oma võimsate figuuridega kaks „laduškit“ üle tunni mängida suutnud objektiivset arvajat.
Nagu teada, Venemaa isegi praegu, kui paljud ukraina lastehaiglaid on veel puruks pommitamata, susserdab Lähis-Idas ja saadab Iraanile oma rakette, et islamistid saaksid nende abil rünnata Iisraeli. Iisraeli armee ohvitser, endine eriteenistuste töötaja, ajaloolane Grigori Tamar ütles intervjuus Dmitri Gordoni kanalile järgmist:
„Iisrael üritas pikemat aega poliitiliselt manööverdada, sest meil oli illusioon, me viibisime vales poliitilises paradigmas, mis oli inspireeritud Iisraeli poliitilise juhtkonna poolt – ma antud juhul ei taha süüdistada ainult Netanyahut, ta pole ainus, kes on – ma ei taha kasutada siin sõna „süüdi“, ta tegi vea – tegi vea oma hinnangutes Venemaa režiimi kohta. See algas veel Olmerti ajal, ja edasi kõik meie järgnevad peaministrid, kes olid võimul, muide ka Bennett, kellesse ma suhtun suure sümpaatiaga, kes samuti, nagu te mäletate, käis Putini juures, arvates, et too reguleerib kõik ära ja sõda lõppeb – paljud rääkisid, et ta oli Kremli agent, aga ta oli lihtsalt hea juudi poiss, kes siiralt uskus, et headus peab võitma kurja ja et ta lihtsalt tuleb, selgitab Putinile, et see on mõttetu – tappa inimesi, ja et Putin saab oma veast aru ja saabub rahu. Nii ta arvas. Tõesti, iisraellased valesti hindasid Venemaa riikluse loomust, see oli viga, aga praegu toimub nägijaks saamine. Esimestena, muide, tulid mõistusele sõjaväe juhid, ja ma arvan, et mingil etapil asju nimetatakse nende õigete nimedega lõplikult. Kuid seesama pööre Venemaa olemuse tajumises ja hinnangutes Venemaa rolli kohta Lähis-Idas on juba toimunud ja edaspidi kõik see ettekujutus omandab selgemad parameetrid. Ja ma väga loodan, et mingil etapil võtab Iisrael vastu lõpliku õige otsuse oma hinnangutes Venemaa režiimi olemuse ja rolli suhtes ning teeb vastavad järeldused.“
Oli juttu ka sellest, et pärast Nasrallahi likvideerimist Putin peaks aru saama, et ka teda punker ei päästa.
Grigori Tamar:
„Tahan teile sel teemal öelda, et Nasrallahi punkrit peeti kõige täiuslikumaks ja turvalisemaks punkriks maailmas. Endine Iisraeli õhujõudude ülemjuhataja oma esinemises selgitas, kui taktikaliselt keeruline on, isegi kasutades kõige kaasaegsemat laskemoona, hävitada sellist punkrit: vajalik on sihtmärgile lähenemine teatud kindla nurga alt, pommiheitmise eriline optimeerimine jne. Ei ole vaja mõelda, et see oli selline kerge ülesanne – lennata peale, pommitada ja lahkuda. Kõik oli tehtud virtuoosselt. Sihtmärk asus 80 meetri sügavusel maa all.“
Eriti viimasel ajal on Objektiivi isandad pannud kahtluse alla nii eesti riigilipu vajalikkust, eesti riigi põhiseaduslikkust, eesti välispoliitika olemasolu jne.
Aga marginaalide puhul on see arusaadav: kui nad kiruvad maapõhja kedagi oluliselt suuremat, siis tõestavad sellega iseendale, et nad ise on olemas. Just iseendale, sest teisi see paraku enam eriti ei huvita.
Siiralt kahju kunagisest heast konservatiivsest väljaandest, mis on muutunud moskoviitluse propagandatoruks ja Eesti rahvusriigi ruineerijaks.
Ivan Makarov
Kommentaar marginaalide kohta jutu lõpus on muidugi suurepärane enesekirjeldus Makarovi enda kohta. Kogu tekst näitab suurepäraselt, et Makarov ja sõber on puhtakoelised Homo sovieticused, kes on lihtsalt nõuka propagandast 180-kraadi erinevad iidolid võtnud, säilitades seejuures samasuguse naeruväärse stiili. Õndsa Rosa Luxemburgi, kes fašistide poolt Landwehrkanali visati, on õnnis iisraeli narkar. Kõikenägeva KGB asemel on kõikenägev Mossad, mis kohe Putinit likvideerima läheb. Kangelase Mandela asemel on kangelane Bibi Netanyahu, kellel on õigus kõik oponendid valimatult sõelapõhjaks lasta. Samas “rassism” ja “antisemitism” on endiselt paha-paha.
Klassikaline kommentaar stiilis “ise oled”. Raske intellektuaalne tase. Võimas.
Israeli “nägijakssaamisest”: miks pole nad siiani Osmani Türgi poolt teostatud armeenlaste genotsiidi tunnistanud? Holodomori tunnistanud? Kuidas sellesama Vene-Ukraina sõjaga on? On vist nii, et pärast iga järjekordset teravnemist Lähis-Idas sümboolse žestina annab Israel teatavat (ühekordset) abi Ukrainale, justkui signaliseerides, et Israel pole seal neutraalne, vaid ikka nö headuse jõudude poolel. (nt https://www.moscowtimes.ru/2024/10/06/izrail-peredal-ukraine-sistemu-rannego-opovescheniya-oraketnih-atakah-a144097)
Külma sõja ajal oli ka nii et ühelt poolt Israel mõistis teravalt hukka rassismi JA antisemitismi (seejuures viimast oli alati vaja eraldi toonitada), aga samas toimis tegus partnerlus LAViga, kus poliitiline ainuvõim oli valgel vähemusel. USA toetas Iraagi-Iraani sõjas küüniliselt Saddami, Israel samas salamisi – vastupidiselt omaenda putitaja liinile! – relvastas Iraani (too ju kaugem vaenlane ja eesmärk ühtlasi et sealt juute Israeli lubataks).
Iga asi selle riigi puhul on kitsarinnaline rahvuslik egoism, mida ma USA-le nt ette ei saa heita. Kunagise suure Israeli-sõbra Geert Wildersi äkiline klassifitseerimine “antisemiidiks” seoses koššertapmise keelustamise ettepanekuga haakub ka siia. https://www.timesofisrael.com/crusading-against-muslim-rituals-and-rites-geert-wilders-alienates-the-jews/
Hea Jüri Makarov hakkab aeglaselt, aga järjekindlalt lähenema tõele. Hea Jüri, lisan jutule niipalju, et selles igaveses juudi sõjas, mis on kestnud juba 3000 aastat, on kolm osapoolt ja pole mõtet eelistada ühte teisele või teist kolmandale.
Need kolm juudiusu sekti on judaism, kristlus ja islam, koos sadade nendest väljakasvanud väiksemate sektidega . Nad kõik on võrdselt vastutavad igaveses sõjas, nad kõik kummardavad seda sama ainuõiget kurja juudi jumalat, kelle nimel saadavad toime loendamatusi kuritegusi üle kogu maailma.
Kõige esimene kuri oli seal maal judaism. Soo itan lugeda Vana Testament, Moosese raamatud ehk juudi toora. Ka Jüri Lina “Skorpioni märgi all” on hädavajalik lugemine – kuidas juudid tegid Vene revolutsiooni.
Palun see kustutada, kirjutasin nime valesti.
Hea Ivan Makarov hakkab aeglaselt, aga järjekindlalt lähenema tõele. Hea Ivan, lisan jutule niipalju, et selles igaveses juudi sõjas, mis on kestnud juba 3000 aastat, on kolm osapoolt ja pole mõtet eelistada ühte teisele või teist kolmandale.
Need kolm juudiusu sekti on judaism, kristlus ja islam, koos sadade nendest välja kasvanud sektidega. Kõik nad kummardavad seda sama ainuõiget ja kurja juudi jumalat, kes kogu maailmas halastamatult sõdib ja tapab, nõuab vereohvrisi ja põlisrahvaste tapmist sootumaks ehk genotsiidi.
Loe Vanast Testamendist ehk Moosese raamatutest ehk judaistlikust toorast. Hädavajalik lugemine on Jüri Lina “Skorpioni märgi all” – vapustav dokumenteeritud ajalugu, kuidas juudid tegid Vene revolutsiooni ja genotsiidi.
Meie, eestlased oleme muidugi tänulikud, sest tänu revolutsioonile saime vabaks Vene impeeriumist ja rajasime Eesti riigi.