Revolutsioonilisel proletaarsel luulesepal Vladimir Majakovskil oli luuletus „Seltsimees Nettele, aurikule ja inimesele“. Mina vastan selle kommentaariga aga oponendile nimega „aqualung“, kelle pikema kommentaari leiate selle loo alt
Nii et minu vastust võiks pealkirjastada Majakovskit parafraseerides „Seltsimees „aqualungile“, akvalangile ja inimesele“. Kes põhimõtteliselt nimetab eestlasi „eestikeelseks kogukonnaks“ ja mind lühikeste eesti juurtega inimeseks.
Niisiis minu vastus:
No nüüd Te kirjutate küll kirglikult ja sügavalt, mul oleks Teie kirjapandu suhtes vaid paar täpsustust. Teie silmakirjalik andekspalumine, et Te mind idioodiks nimetate, on vastu võetud.
Kuid Te fantaseerite, väites, et ma usun, et Eesti rahvuslik-konservatiivse ideoloogia kõige sügavamaks sisuks ja eesmärgiks ja ideaaliks olla “võitlus rezhiimimuutuse eest Venemaal”. Vabandage mind, härra (?), aga see on jama. Ma ei taha tõesti Venemaa režiimi haarmeid siia Eestisse, aga oma režiimiga võidelgu venelased ise. Selle režiimi poolt produtseeritava kurjuse kirjeldamine ja ka selle äratundmine Eestis on nüüd küll lausa rahvuskonservatiivide üks kohustusi, kui tegemist on muidugi oma rahvuse “läbi aegade säilimist” toetatavate konservatiividega.
Mis see minu venelase asi on? EV sünnijärgse kodanikuna austan meie põhiseadust, mida soovitan teha ka Teil.
Tsiteerin veel seda, mida Te mulle ette heidate: “Või Moskava patriarhaadile alluva vene õigeusu kiriku hävitamine, nunnakloostrite mahapõletamine ja muu taoline kräpp, mis vene emigratsiooni Eestis ilmselt ühendab.”
Esiteks ei ole ma seotud “vene emigratsiooniga Eestis” ja ei usalda siia kolinud suurvene šovinistidest liberaale. Mis puutub kiriku hävitamisse ja nunnakloostrite mahapõletamisse, siis on need Teie “emotsionaalsest ülesköetusest” genereeritud fantaasiad, ärge omistage neid teistele, jätke enda tarbeks.
Te kirjutate mulle: “Teie personaalselt oma mitte eriti sügavate eesti juurtega sobitute omaenese esivanematest lahti öelnud XXI sajandi ‘eestikeelsesse’ kogukonda suurepäraselt…”
Esiteks ei ole mina oma esivanematest lahti öelnud, mul on olemas kodus vana dokument minu aadliku tütrest vanaemale toetuse määramisest otse Peterburgist. Kuid ma eelistan siiski hinnata ja vahel teistelegi meelde tuletada seda, mida on saavutanud minu isa ja ema, just siin Eestis. Olen oma elus kohanud palju inimesi, kes neid mäletavad ja austavad.
Minu “mitte eriti sügavatest juurtest”: no alustame sellest, et ega Teie ei määra teiste inimeste juurte sügavust, nagu ei ole Teile antud ka võimu ligimeste kolpasid mõõta. Meie vahe seisneb ka selles, et Teie olete väikse algustähega “aqualung”, minu sünnijärgne nimi aga on Ivan Makarov, ma ei ole kunagi seda muutnud ega kasutanud varjunime. Teie materdate mind võsast, mina vastan Teile oma nime all. Tunnetage eetilist vahet.
On olemas selline Teile kohe kindlasti hästi tuttav vaimulik Los Angeleses, talle on ka jäänud korduvalt ette see, et ma olen venelane. Tema ise on aga Mardi õepoeg, ehk Zimarjovide juurtega inimene. No siin siis vene pada sõimab vene katelt, selle vahega, et ma ei ole oma Eesti sünnimaalt emigreerunud ookeani taha. Mul on igale eestlasele nii elutähtis Isamaa ja kodu, tal ei ole. Nii et targem oleks jätta see minu juurte kommenteerimine, see pole õilsusele pretendeeriva anonüümse kommentaatori puhul ei kena ega tõsiseltvõetav. Armastan Eestit ja eestlasi, ja kui Teid see häirib, siis tunnen kaasa.
Lohutage end sellega, et Te ise olete oma eestlust demagoogiaga geneetiliselt modifitseerinud, nagu ameeriklased maisi. Mul ja mu sõpradel ei ole “elukesed”, nagu Te suvatsesite väljenduda – meil on elud, mis ei ole Teie omast kuidagi väiksemad või armetumad. Me elame siin ja jääme siia.
Ja ma ei ole Läänemetsa “tõeliselt eesti rahvuslaseks” kuulutanud, miks Te valetate? (nii armastas küsida Savisaar). Ma rääkisin ÜHEST tema mõistlikust ettepanekust. Kunagi Varro Vooglaid – jah, Teil on praegu päris imelik olla, aga sellesse olukorda Te ennast anonüümina ise asetasite – Vooglaid ütles midagi sellist, et kui Putin ütleb, missugune on hetkel õhutemperatuur, siis kas sellega ka ei tohi nõustuda? Kas ka siis, kui siseminister laseks kinni nabida terve organiseeritud kuritegevuse võrgustiku, ei tohiks seda mainida?
Ja ärge varjake ennast kogu aeg Lihula monumendi taha, see pole kena.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: meie kristlike radikaalide meedia rikub kümnendat käsku
Ahah. Aga teisi ausaid kommentaare väldime nagu tuld? Pole siin midagi oodatud miskit muud peale Makarovi kiitmise. Inimene, kes räuskab ja valetab teiste peale, kardab ise ausat tagasisidet. Väga hale.
No kuda siis nii? “Aqualangi” rohked pikad kommentaarid on praktiliselt kõik alles, kuigi ta teeb mind pidevalt maha. Aga “Stepanovich” kipub kogu aeg justnimelt räuskama, valetama ja veel solvama ka, arvates, et see ongi “aus tagasiside”. Sellised teie süljelärakad siinsesse korralikele inimestele mõeldud kommentaariumi ei sobi. Kui tahate räusata, solvata ja valetada, minge Delfi kommentaariumisse, seal on teiesuguseid palju ja te sulandute hästi.
aga palun andke üks näidis räuskamisest. mis oleks päriselt räusk võrreldes sellega, mille osaks saavad VV, VV ja MJ.
Lugupidamisega kummardades
SS
Lugupeetav, ega te ometi soovi, et ma hakkan nüüd ka ise neid teie asju reprodutseerima? Saate ka ise aru. Ärge minge isiklikuks, kritiseerige kirjutatut, ja pole probleemi.
“Teie silmakirjalik andekspalumine, et Te mind idioodiks nimetate, on vastu võetud.”
No kuulge, följetonist, ärge mänige venelast, kes eesti keeles üldtuntud formaalseid, sisult mitte midagi tähendavaid nö viisakusfraase ära ei tunne. Tegelt arvan ma, et Te tabasite ära isegi selle, et pruukisin seda imalat vormelit parodiseerivalt.
See, et Te lolli mängides oma “armulikku üleolekut” demonstreerida üritate, mõjub vääääga kajakallaslikult. Et mitte öelda pepslik-eidelikult.
Vaadake, selle “pepsliku-eidelikkusega” on nüüd sellised lood, et ma ju ei tea isegi seda, kas Te olete “Leo või Lea” (Volmerit tsiteerides). Mitte et mind võsast hüüdja füüsis huvitaks, aga Te nüüd ise “eidelikkust” mainisite. Kaevute siin sügavale teise inimese sugupuusse, aga ise olete nii uje, me tagasihoidlik kangelane.
“Teie olete väikse algustähega “aqualung”, minu sünnijärgne nimi aga on Ivan Makarov”
Jajah, tean ka sda, et olete olnud Postimehe aasta arvamusliider (vist päevist, mil PM juhtis Teist parasjagu veeeeel vägevamat sotsiaalset kapitali omav Hussar, E200 kloun ja nurjatute võtetega EV Riigikogu opositsooni ja seega RK autoriteeti tasalülitav jopski), tean ka seda et olete olnud maast-madalast läbikäimises kommunistliku nn nõukogudeeesti poliitilise ja nö intellektuaalse koorekihiga. Ja Urmas Alenderiga. Ja et olete olnud riigiraadio venekeelses programmis pikaajaline tegija.
Noh, minul on kõik taolised näitajad vähemalt nullis, kui mitte miinustes. Seega “mõjukate nimede duellis” on Teil tõepoolest võõõõ-imas potsentsiaal mulle peale astuda, nii et mu’st vaid märg plekk järgi jääb. Mispuhul Teie enesehinnangule õnne soovin (sarkasm).
Nüüd anonüümsusest ja pseudonüümsusest tõsisemalt: pole olemas sõna- ja arvamusvabadust ILMA anonüüümsuse-/pseudonüümsuse demokraatlikku olemust tunnistamata. Pealegi, kui Teie personaalne kultuurimälu ulatuks biitlitest kasvõi mõnikümmend aastat kaugemale, teaksite ehk ka seda, et üks kõige tabavamaid kirjeldusi kaasaegset Läänt valitseva poliitilise korralduse kohta on kirjutatud Eric Arthur Blairi poolt pseudonüümse autorinime Gearge Orwell all. Tegelt on nii ano- kui pseudonüümsus euroopaliku kultuuritraditsiooni osa nii kaugele kui silm Euroopa kultuurilukku vaatama ulatub.
Ano- ja pseudonüümsuse positiivne osa on muidugi populistlik (seda selle mõiste neutraalses, mitte vaenulike eliitide poolt väänatud sõimusõnalises) tähenduses: nö “hääl saalist” kõrges jutupuldis troonivale Autoriteedile OMA SEISUKOHTI kuulutav. Mõte mõtte, seisukoht seisukoha vastu on ühiskondlikus diskussioonis kaugelt tervislikum ja ausam kui vastastiku nimede, tiitlite, aurahade jmt tilulilu kaalumine.
Minu enese personaalsed konfliktid tolle eelmise, kommunistliku totalitaarse võimuga toimusid alates abituuriumist otse loomulikult oma nime all, olgu mu “diskussioonipartneriks” kohalik KGB, kohalik Töörahva Saadikute Nõukogude Esimees või kohalik mendiülem või kõik kolm korraga (jah, juhtus ka nii!) – kõik tollal väääääga vägevat sotsiaalset kapitali, st nõukogudeeesti töötawa raffa massides tohutut autoriteeti omavad tegelinskid. 1980ndate teisel poolel sel või teisel põhjusel avaldadet avalikud kirjad nii ENSV võimudele kui nõukogudeeesti ajakirjandusele, olid allkirjastatud mu toonaste kamraadide ja minu enese kodnikunimega. Üks neist, väitsid kaks mind külastanu kagebiiti, Ivanov ja Lebedev ütlesid nad oma nimed olevat, väitsid koguni, et üks minu autorlusel valminud antikommunistlik ja Eesti Wabariigi taastamisnõudega märgukiri olla olnud arutlusel isegi sm Karl Vaino juhitud nõupidamisel Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Bürool (“vau!”). Igatahes nii nad väitsid, jälgides pingsalt mu reaktsiooni ja lootes, et ma mõistan, miiihuke kirves mu peakolu kohal juuksekarva otsas ripub… Lõbustav oli näha nende pettumust kui ma südamest nende hirmutuse”neile näkku välja naersin. Mulle nad küüsi taha ei saanud. Ja tõprad nagu kommunistid ikka ja alati ja kõikjal ON, asusid nad mind mõjutama mu lähedaste kaudu: mu kooliõpetajst-pensionieelikust ema oli suht kerge saak šantaažiks ja hirmutamiseks, mu õpetajast abikaasa küll mitte, ent ka kaudsele tagakiusamisele vastuhakkav vaim ei tunne end teps mitte mugavalt kui ta igapäevased kolleegid teda poliitliseks katkukandjaks peavad… Paljud mu kunagised semud läksid igaks juhuks üle tee kui mind kaugamalt lähenemas nägid, mitmed on mulle hiljem tunnistanud, mis “vestlusi” nendega peeti ja mis “hüva nõu” neile anti, et nende käbarad ka edaspidi hästi käiks… Aga mingit pseudonüümsust ma nõukogudeeesti võimudega kembeldust ei pruukind. Ikka oma kodanikunime all.
Kui Internet ka taastamata jäetud perestroikajärgsesse Eesti Vabariiki jõudis ja laiemalt levis ja kui arenema hakkas see, mida tänaba “sotsiaalmeediaks” nimetatakse, olid NLKP Suurele Asjale ustavatest kommunistidest juba “liberaaldemokraatlikule” ainuõigele maailmakorrale jäägitult ja surmani ustavad võimuaparatšikud saanud. Ja kogu kunagises vabas maailmas nn “poliitlise korrektsuse” doktriinistik, poliitiline tsensuur koos “vihakõnede” kriminaliserimistega jõudsalt liberastliku totalitarismi suunas rühkimas. Nii et isegi ekskommunistlike valitsejate ja lehetoimetajate kontrolli all olev avalik arvamus Eestis tõepoolest vabam kui “demokraatlises” Läänes eneses. Ent mu tütar lõpetas ülikooli ja talle pakuti kohe ka sünkroontõlgi kohta Brüsselisse. Minu perekonna rahalisi ressursse ja võimalusi arvestades ikka toooohutult soodsa palgaga.
Nii et üks põhjus, miks ma veebiväljaannete sabades justnimelt psudonüümsena oma kontrakultuuralist ja antikommunistlikku ja “maruraffuslikku” tegevist alustasin, oligi see, et mu antibrüsseliitlik “vassism” ja “natslik maruraffuslus” avalikult tema kõrgepalgalise ametikohaga ei seostuks.
Teiseks põhimõtteline: kui postsovjeedi seitungitoimetajad nägid, et nn avalik arvamus (lehesabade kommentaarid veebis) nende ideoloogilise kontrolli alt ühe kiirenevalt kaugeneb, et liberastlikud “ühised väärtused” ikkagi EI OLe kõigi eestlaste poolt tunnustust leidnud ja neile koguni “vastu haugutakse”, panid nad püsti kõiksugu häbi- ja hirmutuskampaniaid nii oma spontaaseid emotsionaalseid reaktsioone kui argumenteeritult valitsevat võimuideoloogiat vastustavate postitanud lehesaba-kommentaatorite vastu. Kusjuures ERITI viimati nimetet kategoooria vastu.
Minu vankumatu veendumus aga on, et “hääl saalist” PEAB OLEMA VABA “haukumaks” vastu võimude kuritarvitustele, ilma et Autoriteedil oleks vähimatki moraalset õigust vastuhaukajalt ülbelt või ähvardavalt küsida, et “kes sa niisugune üleüldse oled, et MINULE kui üldraffalikult tunnustatud Autoriteedile vastu haukuda julged?”
Aitäh põhjaliku kommentaari eest. Ma ei ole võim ja ma ei ole kuritarvitanud midagi ega kedagi. Minu kultuurimälu ulatub siiski biitlitest kaugemale, nii et Teie poolt paralleeli tõmbamine Teie enda ja Orwelli vahel tekitab tohutut aukartust, aga tunnistan Teie õigust anonüümsusele. Postimehe peatoimetajaks oli minu aasta arvamusliidriks nimetaamise ajal hoopis Peeter Helme, mitte Lauri Hussar, kellega tegin koostööd Vikerraadios, tema oli jah Postimehe peatoimetaja, kes pakkus mulle koostöövõimaluse. Muide, Hussar on poliitikaväliselt sümpaatne ja sõbralik inimene, kolleegina üks parimaid. Äkki olete Teiegi.
Eks Te saite ka ise aru, et ma end Orwelliga mitte ühele tasandile ei säti, vaid toon lihtsalt ühe tuntuima näite ilmakuulsast pseudonüümi kasutavast kirjanikust ja mõtlejast.
Jah, päris VÕIM Te ei ole. Küll aga väääga lähedane nn strakomliku propaganda peavoolule. Nii meetodilt kui mentaalsuselt. Ka siis kui Te veel valitsuskartelli selle või teise liikme või poliitika pihta oma populaarseid satiire kirjutada võtsite.
Ja küllap ikka ulatub Teie kultuurimälu siiski koguni Prantsuse revolutsioonini – ajastuni, mil Euroopas marutõbine antikristlus märatsema asus. Olen täiesti valmis uskuma, et teie võitlev kristlusevaen EI pärine ainuüksi Moskva ülikooli “teadusliku” ateismi kursusest.
Mis Hussarisse puuutub, siis mina puutusin temaga juhtumisi ühel olengul kokku päevil, mil Lauri veel kas vanemas oktoobrilapse või nooremas pioneerieas oli. Tagantjärgi meelde tuletades võinuks juba siis arvata, et eks temast üks mistahes võimurezhiimile sümpaatne ja sõbralik asjameest kasvab.
Seekord oli Aqualungi (eelnev) pikk postitus tõesti huvitav. Hussari ajal mandus Rahva Teenrite saade ohutuks peenhäälestamise saateks. Vastandiks sellele elavale diskussioonile, mida see saade oli Mart Ummelase ajal sajandi algul. Ummelas oli ikka iseseisva mõtlemisega, põhimõtteline inimene, seejuures vasaktsentrist, aga elu lõpupoole justkui üsnagi ekrelikel, st “paremäärmuslikel” seisukohtadel Euroopa Liidu arengute küsimuses.
Justnimelt kroonutruudus, põhimõttelagedus, karjääri- ja mammonakihk on igasugu “liberaal-demokraatide” ja “sotsiaal-demokraatide” ning nende mannetute häälekandjate ühine nimetaja. Mõne puhul meenutab juba auametite ja autasude krahmamine Nõukogude Liidu marssalit L. I. Brežnevit tema viimastel aastatel: kõige tipuks lasi endale Võidu Ordeni anda, Lenini-nimelise kirjanduspreemia vääriliste teoste autoriks teha jne. Mõtlen siin hetkel ühe mitte “liberaal-” ega “sotsiaal-demokraadi”, vaid “liberaalse konservatiivi” peale, kes sai järjekordse väärika koha ning hakkab spordielu õigetele radadele suunama. Ei ole vist raske ette aimata, millise seisukoha viimane Dawkinsi ja olümpiamängude jne koha peal võtaks/võtma hakkab…