Õhtuleht avaldas täna loo, mille pealkirjast kumab läbi karistuse vältimatus: „Robert Sarv: kõiki Suure-Lähtru ema vaenanuid ootab ees kahjunõue“. Kas see on karistamine väljapressimise kaudu või ei ole, peaksid selgitama meie õiguskaitseorganid, sekkuma justiitsministeerium.
Aga ei sekku. Riik lüpsab oma elanikke ja ei põe, kui seda teeb veel keegi. Selles mõttes on iga kindla omanikuga lehm EV kodanikust tükk maad õnnelikum.
Nõustugem, et see kõlab väga inimlikult ja soojalt: „Suure-Lähtru ema“. Mõiste „ema“ on ju üks püha asi iga euroopalikku kultuuri esindava inimese jaoks. Ja mingid halvad tegelased on vaenanud ema ja kõnelenud temast vihaselt. Las siis maksavad need lurjused.
Õhtuleht: „Suure-Lähtru protsessis süüpingis istuva Kairi Kuusemaa kaitsja jurist Robert Sarv rääkis saates „Laser”, et sajad vihakõnelejad võetakse vastutusele ja välja nõutav summa võib jääda sadadest eurodest kuni tuhandete eurodeni.“
Mõelgem, kui õudne: sajad Eesti elanikud on vaenanud suure algustähega Ema. Mis inimesed küll Eestis elavad, kuhu see riik jõudnud on? Kuidas nad üldse võisid?
Äkki ongi õige, et kui naine sünnitab lapse ja edasi läheb kõik nii, nagu läks Suure-Lähtrus, siis seda tuleb kas kiita või siis igavest vaiki olla? Et inimestel ei olegi muid valikuid?
Aga äriidee iseenesest on muidugi ahvatlev: sajad maksjad, iga summa ulatub tuhandetesse. Korrutame – kas see siis pole too müütiline „Eesti Nokia“?
Me võime Eestis nimetada oma õige nimega Venemaa kohutavaid kuritegusid Ukrainas, Hamasi 7. oktoobri õõvastavaid roime, vaenata neid kaugeid kurjategijaid piiramatult, sest see on mõistetav, loomulik ja näitab, et me ei jälgi neid sündmusi nagu mingit mitmeaastast „Santa-Barbara“ seriaali, et me elame kaasa ja mõistame hukka.
Kuid üks asi on Santa-Barbara, hoopis teine aga Suure-Lähtru.
Seaduseandjad meie riigis on lubanud asjadel areneda selliseks, et kõige kindlamini võivad ennast Eestis tunda ükskõiksed. Kui tuled õhtuses linnas ohvrile appi, võib teda rünnanud tore inimene sinu peale solvuda. Ohver kardab pätti, mitte sind, ja võib kas kaduda öhe või oma tunnistusi muuta. Ja sinust saabki kurjategija. Ja sa kannad teenitud karistust nagu kaak.
Et kuritegudele vastu astuda, peab inimesel olema julgust. Kuid kõigepealt peab ta julgema kuritegusid hukka mõista. Kui ei julge sõnagi võtta, siis ei julge ka ligimese kaitseks ohuolukorras välja astuda. Eesti on üks suur „Suure-Lähtru“ ja siin me siis oleme. Me ei tohi avaldada oma arvamust asjade suhtes. Isegi peaminister ei tohi, kui ei taha olla tiritud kohtukulli ette. Ärge enam midagi arvake, kodanikud.
Õhtuleht ei avanud targu selle oma loo kommentaariumi. Et veel mõni inimene ei saaks seadusekasteediga vastu pead. Või seadusetuse kasteediga.
Nii et jumala pärast ärge väljendage oma tundeid näiteks kusagil N-alevikus toimunud lapsetapu teemal. Sest tapja võib õigusega solvuda ja nõuda teilt raha.
Laps ise muidugi ei saa.
Ivan Makarov