MEEDIAVALVUR: Gruusia uus president on jah jõhkard, aga kas siis Kaljulaid seda polnud?

Kolmesajaliikmeline valimiskogu valis esimeses voorus Gruusia järgmiseks presidendiks võimupartei Gruusia Unistus kandidaadi Mihheil Kavelašvili, kelle poolt hääletas 224 saadikut. 53-aastane endine jalgpallur, Partei Rahva Võim liige Kavelašvili kandideeris ainsana presidendiks valimistel, mida ei tunnusta ei opositsioon ega praegune president Salome Zurabišvili.

Tegelikult ei ole see viimane asjaolu eestlaste jaoks kuigi veenev, sest nii Kersti Kaljulaid kui ka Alar Karis olid meil „valitud“ samuti kandideerides ainsate kandidaatidena, kusjuures tunduvalt väiksema „valijate“ hulga ees Riigikogus, mis oli naeruväärne ja jääb naeruväärseks.

Kavelašvilile heidetakse ette seda, et ta on kõigest kooliharidusega, aga siis on ta ju selles mõttes tasa meie sama harimatu välisministri Tsahknaga, kes lubas arreteerida Iisraeli peaministrit ja ronis Gruusia pealinnas barrikaadidele, sekkudes riigi siseasjadesse, mis iseloomustab teda kui inimest, kes näeb välja kui idioot. Ka ei ole haridus alati määrava tähtsusega – näiteks K.Kaljulaid lõpetas küll Tartu Ülikooli bioloogia erialal, aga sellegipoolest paistis silma eriti rumalate sõnavõttudega ja oli dromomaan ehk rahva kulul reisisõltlane. Kavelašvilile heidetakse ette tema jõhkraid kõnesid, aga kas siis K.Kaljulaid ei olnud siis oma kõnedes eesti rahva suhtes jõhker, lastes eestlasi Roosiaias solvata ka rõvedusi tootval „Maxima Svetal“? See oli ikka äärmiselt pahatahtlik ja matslik käitumine p.residendi poolt, Kavelašvili oma rahvast erinevalt temast ei solva.

Nii et tunnustades Gruusia lahkuma sunnitava legitiimse presidendi Salome Zurabišvili vaprust tuleb tunnistada, et mitte ainult tema mantlipärija isiku puudustes ei seisne Gruusia rahva ette kerkinud probleem. Ja kui me soovime teha selle riigiga tegemist, siis tõenäoliselt lähima 5 aasta jooksul meil muud valikut pole, erinevalt näiteks Ungarist, mille valitseja kõnnib oma brutaalsuse, korruptsiooni, diktatuuri, kremlimeelsuse ja langenud populaarsusega üsna õhukesel jääl.

Vene teadlane ja sõltumatu politoloog Dmitri Oreškin (pildil, mitte ajada segamini „orešnikuga“), kes esines veel 2014. aastal terava kriitikaga Kremli agressiooni suhtes ja on nüüdselt „välisagent“, ütles värskes intervjuus Dmitri Gordoni kanalile Gruusias toimuvate sündmuste ja rahva protestiaktsioonide kohta järgmist:

„Maidani stsenaarium on Gruusia jaoks aina vähem tõenäoline: esiteks on Ivanišvilil silme ees Ukraina kogemus ja ta saab aru, et taganeda ei tohi. Teiseks erinevalt Ukraina kaasusest on tal praegu jõustruktuuride selgelt väljendatud toetus. Ukrainas üritasid nii 2004. kui ka 2024. aastal mastaapsed jõustruktuurid, kui mõned kaabakad välja arvata, hoiduda sekkumast poliitilisse kähmlusesse ja ootasid, mida otsustavad suured ülemused. Gruusias aga on jõustruktuurid selgelt Ivanišvili poolel. Kolmandaks on tal olemas sotsiaalne toetuspind, ja sellest tuleb ka aru saada. Jah, valimised on võltsitud, kuid nad pole ju täielikult võltsitud: Ivanišvilil on kui mitte absoluutne, siis suhteline enamus – võib-olla vähem kui pool, kuid rohkem kui kõigil teistel, enam kui ükskõik missugusel teisel erakonnal. Tema selja taga seisab Gruusia perifeeria, Gruusia küla. Demokraatliku euroopaliku valiku eest seisavad Gruusia suured linnad. Inimesed, kes tahavad elada nii, nagu muiste, kes kardavad Euroopa Liitu ja usuvad, et Euroliit tuleb ja hävitab nende gruusia veinid, tallab puruks nende harjumuspärase elulaadi – see Ivanišvili toetajaskond on poliitiliselt aktiivne ja mõistab, milles seisnevad tema huvid. Kiievi maidanide aegadel oli tegemist linnaliku nähtusega, see oli lausa pealinna rida, Gruusias aga omab kohta pigem antiurbanistlik nähtus – pean silmas mitte ülestõusu, vaid ülestõusule vastuseismist… Ma ei arva, et Putin kaotab Gruusia – ta juba kaotas Moldova, ta kaotab tasapisi isegi Kesk-Aasia, kaotas Armeenia. Kui ta kaotaks Gruusia, siis see oleks võrreldav Süüria sündmustega, sest mis „vene maade kokkukorjaja“ ta selline on, kui kaotab isegi endisi nõukogude valdusi, eelnevalt kastes neid ohtra vere, nii oma kui ka võõraga. Lõpuks tulevad kokku seltsimehed ja näitavad talle „musta märki“, nagu on kombeks piraatidel või maffial. Nii et ta ei tohi kaotada Gruusiat, seega Ivanišvili ei hakka tundma puudust rahast, nõuandjatest ega muust võimulpüsimise jaoks tähtsast. Kuid ma ei ole valmis väitma seda sajaprotsendilise kindlusega – mulle tundub, et eksisteerib 25% võimalus, et Gruusias läheb läbi euroopalik stsenaarium. Tahaksin seda uskuda, kuid kaine analüüs sunnib mind praegu suhtuma loosse skeptiliselt.“

Ivan Makarov

14. detsember 2024