Arstid on hoiatanud ülesöömise ja liigjoomise tagajärgede eest pühade ajal. Ja alanud nädala tähelepanuväärsemaid publikatsioone on kahtlemata esmaspäeval Objektiivis ilmunud Karol Kallase (edaspidi KK) lugu „Minu elu surmateoste keskel“. Seal räägitakse postmodernismist, progressiusust, püha muutumisest rüvedaks ja sellest, et „Eesti kultuuriinimesed on valdavalt progressiusklikud“.
Siin tuleb tunnustada eestlasi usuleigeteks kuulutanud seltskonna uskumatut käteosavust – ühe liigutusega muutuvad meie kultuuriinimestest ateistid usklikeks! Progressiusklikeks, aga sellegipoolest usklikeks!
Jääb mulje, et teatud inimkiht meie eesrindlikus IT-riigis ei kujuta endale ette, et mõni inimene võib teada rohkem, kui nemad, arendada ennast rohkem, kui nemad, olla lihtsalt targem ja kõrgemal evolutsioonilisel astmel, kui nemad. Et keegi võib nägijana teada, aga mitte pimesi uskuda.
Eestlasi „usuleigeteks ja venevastasteks“ kuulutanud preestrid arvavad tõsimeeli, et inimene ei või teada näiteks füüsikaseadusi ja saada nendest aru – nende veendumuse kohaselt saab inimene ainult uskuda füüsikasse, kui üldse… Kaja Kallas naljakalt komistas oma jutus elektrimolekulidest, nemad aga käivadki, jalad ristis ja segi, nagu kastikaga kihutava Pärtel-Peeter Pere särk.
Ja missugune eesti süvakristlane saab üldse midagi väljendada kirjapildis jumalasulaste poolt äralörtsitud George Orwelli raamatule „1984“ viitamata! Nii ka seekord: Orwelli tsitaat moodustab KK artiklist vaata et kolmandiku.
Mulle aga tuleb meelde Orwelli kui ateisti maine ja lisaks meenub ka lõik tema päevikust, kus ta kirjutas oma sõbramehest hüüdnimega Punapea: „Mitu korda öösiti üritas Punapea mind pehmeks rääkida, et me läheksime röövima kirikut – ja lähekski üksi, kui ma ei taoks talle pähe, et teda vältimatult kahtlustatakse, kuna on teada tema kriminaalne minevik.“ Orwellile kirikukäsud siiski korda ei läinud: „Me käisime öösiti tihti õunaraksus. Lähedal asus suur aed, ja me kolmekesi või neljakesi regulaarselt röövisime seda, kogudes kotti umbes viiskümmend naela õunu ja mitu naela pähkleid.“ (Humalakoristus. Päevik. 02.-19. september 1931.a.)
Aga Orwellist hüppab KK äkki vanasorosele ja sealt jõuab kogunisti popmuusikani:
„Kui Taylor Swifti, Gaga ja loendamatu arvu teiste popmuusika toodete tegemisi lähemalt vaadata, siis läbivaks teemaks on satanistlikud sümbolid ning manamine.“
Mulle tundub, et kui jumalasulane hakkab ülalmainitud napilt riides naisi lähemalt vaatama, siis patustab ta läbi silmanägemise. Kui Swift ja Lady Gaga on „tooted“, siis ka KK ise on toode. Nii popdiivad kui ka KK on lihtsalt erinevate kultuste tooted, aga ma iga kell eelistaksin neid ilusaid naisi. Ja oli ju ühes ETV-s näidatud „Isa Browni“ seerias peategelasele öeldud, et preestrid ajavad oma sünge väljanägemisega hirmu nahka, kuna meenutavad surma ja põrgut.
Üsna süütukeste popartistide sidumine satanismiga on uus samm Objektiivi arengus pärast tulutut saatana tagaajamist Pariisi olümpiamängudel. Ma ei ole Lady Gaga ja Taylor Swifti muusika usin kuulaja, kuigi mulle imponeerib Swifti loomulik naiselikkus, aga mitte sellest ei taha ma antud juhul rääkida. Objektiivi KK-l on õigus hinnata neid oma vaatevinklist, aga nende sidumine satanismiga vajaks õigluse mõttes Eestis samas muusikavaldkonnas aastakümneid valitseva olukorra analüüsi. KK ei lahka paraku seda, missuguse kohutava satanismi ikke all oigab Eesti muusikatarbija lausa nõukogude okupatsiooni ajast.
Tuntud lääne satanist Cliff Richard (ärgem laskem ennast petta tema armsast naeratusest ja malbest olekust) laulis kuulsaks teise lääne satanisti Terry Britteni loo “Devil Woman”. Eestis aga tekkis kohe tumedate jõudude vandenõu: tuntud saatanakummardaja Heldur Karmo kirjutas eestikeelse teksti “Saatanlik naine” ehk „Ohtlik naine“ ja seda esitas petlikult nunnu välimuse ja häälega Jaak Joala oma “Radari” kaasosaliste, igasuguste paapkõlarite ja teiste kurjast vaimust vaevatud šeripovitega.
Saatana võim rumalate eestlaste üle osutus nii suureks, et see paha lugu sai igihaljaks hitiks, nüüdsel aal esitab seda Uku Suviste tuntud tumedaid jõude propageeriva seriaali “Kättemaksukontor” vapilauluna. Need kasuahned vaimse pimedusega löödud koledad naised tõsimeeli arvasid, et kättemaks on Jumala, mitte sinu… Ka Tanel Padar andis kolm tilka kurguverd sellele saatanlikule loitsule, ja isegi Kambja laulukoor Läte patustas sellega „Laululahingus“.
Saatana sööbimine süütusse nõukogude kristlaste hinge toimus ka Uno Loobi ja Eesti Raadio Meeskvarteti abil „Sepa jutustuses (1961. aasta laulude võistluskontserdi esimene preemia), kui Reet Linna paps Arved Haug viisistas Ülo Hallingu jumalateotavaid sõnu:
„Kord uusaastaöösel, kui märatses torm
mu ees seisis saatan nii sünge ja morn.
Ta kurtis, et sakstel on häärberis ball,
läeks tantsiks, kui rauad on kulunud all
oo-oo-oo, see oli nii.
Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll,
jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Saatan rauad sai.“
Tarmo Pihlapi nurjatu suu laulis seda laulu taas kuulsaks kakskümmend aastat hiljem.
Ma ei räägi Rujast, mille kurjakuulutavates kompositsioonides olid ka sellised read nagu “kaasas vikat, nii ta tuleb põrgust ja sind kokku riisub rehaga! A-a-aa!”
Ja veel see Juhan Saare sõnadele satanist Urmas Alenderi kirjutatud saatanlik lugu Propellerilt: “sel sõnal on kodune kõla, tal saba ja sarved ja pää. Ütled “kurat” – ja sirguvad õlad ja tuju on korraga hää!”
Mis sest kaugest Lady Gagast, kui meil otse nina ja kõrva all märatseb saatan! Meie oma poppar Jaagup Tuisk asendas lastelaulus „Mina ei taha veel magama jääda“ kiisud saatanatega ja ulgus Ringvaates paha titehäälega nagu kurjast vaimust vaevatud.
Aga jõulureklaam, kus on “põrgulikult hea seapraad”, “kuratlikult head verivorstid” ja veel kolmaski saatanaga seotud sõna, mis hetkel meelde ei tule? Kirikuteenrid pakuvad inimestele Kristuse liha ja verd, aga siin, näed, tehakse kuradi verikäkke… Muide, teleseriaalis „Naabriplika“ Esna külapreester koos oma moori Mihhailovaga söötsid piiskopile sisse pannkoogid tuhastatud sugulase jäänustega jahu asemel. „Issand, me oleme piiskopist inimsööja teinud!“ ahhetas preester Koosaar, kes mõnes seerias meenutab kuradit iga kolmanda sõnana…
Taylor Swift on võrreldes selle eesti popsatanismiga nagu vegani hernevorstike!
Raadio 2 on ka ammusest ajast saatana pesa, seal oli 30 aastat tagasi minu kauni kolleegi Õhtulehe ajast Kaidi Kleini saade “Kuraditosin” ehk saatana muusikateenrite edetabel. Olin seal minagi looga Hirmude küüsis , kus olid kohutavad sõnad „läbib Maad kui toosi pagana nael, kannab Maad kui noosi saatana kael“. Tollest ajast ei ole seal ruumides ükski eksortsist käinud, tehti ainult euroremonti. Ja veel see meie T1 keskuse kuradiratas, kamoon!
Nii et saatan igal sammul, kuidas siis peaksime hinge eest hoolt kanda?
Ivan Makarov
07. jaanuar 2025
Igaüks käituks arukalt kui jätaks selle jumala ja kuradiga vehklemise hoopis järele. Ateist olla on täiesti OK,( ja kui Orwell oli, ma ei imestaks üldse ) kuid nendega vaielda, kes ei ole on mõttetu ajaraisk. Enamik inimesi muidugi tegelikult ongi ateistid, kuid teesklevad moepärast, et ei ole . Näiteks Putin teeskleb,. et on kristlane ja täna paneb seal uhkes Moskva kirikus vene jõulude puhul mingi küünla, laob risti ette, pomiseb mingit palvet, kuid tegelt ta ei ole . Kui oleks, siis ta ei teeks kõike seda, mida ta teinud on ja edasi jätkab, sest see kindlasti pole Kristusele meelepärane tegevus, siis ta kardaks jumala karistust. Kuid ta ei karda, järelikult pole kristlane, ta teeskleb. Samamoodi ka Trump ja teised maailma suured ja vägevad.
Vaielda tõelise või libausklikga mingi jumala, kuradi, deemonite või pühakirja üle on nagu vaidleks veganiga jaaniõhtul vorste grillides, mida inimene võib ja mida ei tohi süüa. Ma olen ka jaaniõhtul liha grillinud, õlut joonud ja kui sinna oleks mõni vegan ilmunud mögisema, ma oleks ta viisakalt saatnud sinna kuhu ükski inimene ei lähe ja pole sealt ka tulnud, väga kitsas koht on see. Ja kui ikka aru ei saa ja jätkab oma möginat, oleks lihtsalt talle jalaga tagumikku andnud. See tegevus on üheselt mõistetav kõikide maailma rahvaste ja kultuuride juures, sellest ta saab aru.
Niisiis, kogu selle religioosse või libareligioosse kraami puhul oleks õige seda lihtsalt ignoreerida. Või kui liiga tüütuks läheb, siis jalaga tagumikku neile, kes sellest pinisevad ja mingeid küünlaid kuskile panevad või rituaalseid žeste selle juures teevad.
Nõus. Lihtsalt tutvudes selle popmuusikaga seotud saatanajutuga hakkasin mõtlema, kuidas on selle asjaga lood eesti muusikas – mitte kaasaegses tehismuusikas, vaid päris eesti popmuusikas. See andis tõuke retrospektiiviks, paljud ju neid asju ei tea või ei mäleta enam.
Silmiavav lugemine. Aitüma (Jumal aita edaspidigi) IM(-i)!
Raimondile: Putin — Jumala abil või ilma — on tapnud pea 900 tuhat inimest, see tähendab, et juba paar korda ületades Miloševići suitlikkust… Mis mind teeb järjest ärevamaks. Sest kui tal lastakse ületada miljoni surmaohvri tänaseks nii habras piir, võib see tähendada inimohvreid (tolle subjekti sümboolselt Moskva kremlis asuvale altarile) juba vast Eestiski? Taevas aita… Ehk aitäh siis…
Vanast Testamendist võib igasugust räiget ja kanget kraami lugeda ja seal võiski olla sees ka käsk: hävitage oma vaenlasi, igast viliste ja muid jumalavastaseid patuseid niipalju kui suudate. See on selle raamatu mentaliteediga vägagi kooskõlas
Kuid kristlus on ju Uue Testamendi õpetus. Ma olen selle kunagi läbi lugenud ( Ilmutusraamatu jampsi küll kõike ei viitsinud lugeda, see oli nii haige fantaasia ) ja kuskilt sealt ei leia Kristuse või apostlite niisugust õpetust, et : tapke palju suudate, röövige, vägistage, hoorake ringi, valetage, varastage, orjastage, piinake nõrgemaid
Inimesed, kes seda kõike teevad või käsivad oma alluvatel teha, kindlasti ei ole kristlased. Nad ainult teesklevad, et on
Ja neid teesklejaid on maailmas oi kuipalju …
Putin andis dabroo oma initsiaalide (WP) graveerimiseks ristikeedele, mille saavad kanda Venemaa sõjas Ukraina vastu osalevad ristiusulised sõjaväelased.
Saatana märk?
Originaalis: ввп
— tagurpidi vaates U88 >> UmHeilHitler¡
Jumal on isikustatud elu, kurat on isikustatud surm. Jumala ja kuradi asemel on mõistlik rääkida elust ja surmast. Isikustatud kujukesed ja pildid on lastele õppevahendid, kes ei oska lugeda.
Aga tõde pole väline, vaid sisene – enda olemuses.