Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on lugupeetud usuorganisatsioon, mille tegevusse ei peaks mitteusklikud sekkuma, kui just ei rikuta kõigile kehtivaid riigiseadusi.
Kord küsisin ma EELK konsistooriumilt, kas politiseeritud „Meie kirik“, mida paljud eestlased peavad selle nime tõttu EELK ametlikuks väljaandeks, on ikka EELK organ? Mulle vastati põhjalikult, paludes vastuse üksikasju mitte avalikustada. Seega annan edasi ainult põhilise: EELK distantseerub „Meie kirikust“, kuid ei sekku preestrite sõnavabadusse. Kujutagem nüüd ette, et agressiivse poliitagitaatori Veiko Vihuri kõrvale kerkiks EELK preestrite hulgast esile risti vastupidiste poliitiliste vaadetega ja sama ründava stiiliga vaimulik, siis veel kolmas ja kõik nad hakkaksid tootma sama palju teineteist välistavaid poliitilisi filipikaid ja manifeste – kolumne, saateid, pöördumisi. Mis saaks inimeste usaldusest EELK vastu, kus algaks nii inetu ilmalik riid ja kisa?
Miks vaimulikud sukelduvad poliitikasse? Genfi kirikuõpetaja Johann Calvin omandas suure poliitilise mõjujõu ja kui Miguel Servet tõestas, et kolmainsusel pole pühakirjalist alust, kasutas Calvin oma poliitilist mõjujõudu selleks, et Servet hukataks ja mees põletatigi tuleriidal. Ei ole ju kooskõlas Jeesuse õpetustega? Eesti on ilmalik riik ja sõjakas EELK preester rikub kiriku ja riigi vahelisi suhteid. „Jeesus ütles neile: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“. Martin Luther õpetas kirikuid olema lojaalsed ilmalikule võimule: „Anna meie armsale isandale keisrile õnne ja edu tema vaenlaste vastu, anna talle tarkust ja mõistust, nii et ta oma maist riiki rahulikult ja õndsalt valitseks.“ Kas neid põhimõtteid on EELK-s lubatud eirata ainult ühel preestril või kõik vaimulikud võivad iga hetk sukelduda poliitilisse kihutustöösse enne valimisi?
Veiko Vihuri on oma filipikates eesti riigi ja lipu vastu juba nii hoogu läinud, et raevub, kui tema käitumise kohatusele viidata. Hullem veel: Objektiivis võrdles ta enda olukorda Eestis vabadusvõitlejatest dissidentide Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti kannatustega, mis on ju naeruväärne: Vihuri erinevalt Parekist tegeleb poliitilise agitatsiooniga demokraatlikus riigis, kus ta võib tegutseda absoluutselt turvaliselt. Tema kihutustegevust on seni kritiseerinud üksainus arvustaja. Preestrina on Vihuri ilmselgelt juba kahe surmapatu küüsis: need on uhkus (superbia) ja viha (ira). Preester leiab oma nime üles isegi nendes ajaleheartiklites, kus teda pole nimeliselt mainitud, ja karjub: see olen mina, mina, mina! See on nüüd küll murettekitav sümptom.
Peapiiskop Urmas Viilma peaks leidma aega ja võtma ette oma preestri harimise: kõigepealt tuleks Vihurile selgeks teha, mis asi on eesti patriotism ja mis on läänelik kultuur, sest sõjaka poliitilise erakonna väljaandes Uued Uudised (kas propagandaleht on ikka sobiv tribüün vaimulikule?) ilmus mitte just usuteaduslik lugu „Meil pole niigi palju vabadust, et otsustada ise oma sigade saatuse üle“, kus preester nimetab eesti patriotismi „venevastasuseks“ ja „truuduseks nn läänelikele väärtustele, mis näikse seisnevat peamiselt homoseksualismi ja soovahetuse soosimises.“ Mõni võib sellest järeldada, et niivõrd äärmuslik lääne kultuuri definitsioon pärineb geiporno vaatamisest.
Äkki selgitaks EELK juhtkond oma töötajale, mida kõike hõlmab lääne kultuur ja missugune roll oli kristlusel lääne tsivilisatsiooni, väärtuste ja kultuuri kujunemisel. See on ju täiesti piinlik ja häbiväärne, et preester näitab üles sellist harimatust. Ta ei tea, et lääne väärtuste hulka kuuluvad näiteks isikuvabadus, demokraatia ja õiguse ülemuslikkus, inimõigused ja võrdõiguslikkus, sekularism ja usuvabadus… EELK preester aga deklareerib, et lääne väärtused seisnevad peamiselt homoseksualismi soosimises.
Pilvelõhkujate ehitamine on muidugi oluline ja õilis kiriku funktsioon, kuid tegeleks vahelduseks ka sellega, mis häbistab EELK-d.
Ivan Makarov
26. august 2025