Avalik pöördumine ehk kuus (vastuseta) küsimust Urmet Koogile ja ERR-ile

Kolleeg Suurest meediamajast:

Tere Urmet, me sinuga oleme tuttavad, tervitame, õnnitleme, aga seekord ma pöördun su poole anonüümselt. Ajakirjanduse rusikareegel on, et ajakirjandus peab vajadusel oma allikaid kaitsma, sest vaba meedia toimib vaid siis, kui inimesed saavad julgelt ja turvaliselt infot jagada. Vahel tuleb hoida anonüümsust ja seda kaitsta ning sinu poole pöördumiseks ma olen sunnitud sel korral ka seda kasutama, sest ma tean seda süsteemi seest hästi, muuseas ERR-i, kus mul varem oli palju häid kolleege, kellest ma pidasin lugu kui suurtest ajakirjanikest ja inimestest, paraku on nad sellest süsteemist viimase kümne aastaga välja surutud, ma tean, et sinusugustel on pikk viha ja te olete väga solvuvad, teile meeldib tühistada, kiusata, keelata, kui hammas endal peale ei hakka, siis kaevata ja intrigeerida. Selle pärast sel korral nii.

Aga tegelikult oleks mul sulle, kui meediajuhile kuus küsimust, mis tekkisid seoses sinu pöördumisega Postimehe toimetuse juhtide poole, sa seal kirjutad midagi paskvillidest, paned kahtluse alla Postimehe töö kvaliteedi. Aga, mis kõige huvitavam, sa oled kuskilt tolmu alt välja kaevanud ka eetikakoodeksi. Loodan, et sa oled siis sellega ka ise päriselt tuttav, mul on su üle väga hea meel, aga juhiksin ka tähelepanu sellele, et kui su väide on õige ja autor ja tema lapsed said tapmisähvardusi, aga sellest jäeti nii avalikkusele kui ka õiguskaitseorganitele teatamata ning piirduti loo salaja kustutamisega, siis on see vastuolus koodeksi põhimõttega, et ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest ja igakülgset teavet (1.2). Samuti on vastuolu punktiga 1.4, sest lugejale jäeti mulje, et artikkel eemaldati justkui neutraalselt, mitte hädaolukorras. Punkt 3.5 paneb toimetusele kohustuse kontrollida oluliste faktide tõesust ja selles olukorras jäeti aga kontrollimata ja avalikkusele selgitamata, mis ähvardustega tegelikult toimus, kui tõsised need olid. Ning lõpuks võib küsida, kas niimoodi käitudes ei tekitatud hoopis põhjendamatuid kannatusi autorile (1.5), kelle julgus avalikult sõna võtta võeti ERR-i poolt ära. Aga tekkisid mul küsimused ja need on järgmised:

Küsimus 1. Miks ERR ei kaitsnud oma autorit? Kui Aljona Suržikova oli ERRi portaalis avaldanud loo ja sai ähvardusi, siis see teeb ta ERRi kaastööliseks või partneriks. Avalik-õiguslik meedia peaks oma autorite ja ajakirjanike eest seisma, mitte neid hädas üksi jätma.

Küsimus 2. Miks ähvardusi ei avalikustatud? Kui Eesti ühiskonnas on olukord, kus Kremli-meelsed grupid ähvardavad inimesi, kes võtavad sõjavastase positsiooni, siis peaks see olema avalikkuse jaoks oluline signaal. Miks see ära salastati?

Küsimus 3. Miks ei tehtud kuriteoteadet politseile / KaPole? Kui sa kirjutad Postimehe juhtidele, et „ähvardati tappa nii autorit kui tema lapsi“, siis see on tõsine kuritegu. ERR oleks pidanud kohe teavitama politseid ja kaitsepolitseid. Kas teavitati? Kui ei, miks? Kui teavitati, miks sellest ei räägita?

Küsimus 4. Miks ei tõmmatud juhtumile tähelepanu ühiskonnas? Eesti on riik, kus propaganda, hirmutamine ja ähvardamine on osa Venemaa mõjutustegevusest. Selline lugu oleks väärinud ERRi enda uudiseid ja ühiskondlikku arutelu, mitte vaikselt vaiba alla pühkimist. Kui ERRi enda juhtidel pole mõistust või julgust seda teha, siis andke oma kolleegidele.

Küsimus 5. Miks ERR valis autori kaitsmise asemel argpüksliku kustutamise? ERRi otsus eemaldada lugu näeb välja kapitulatsioonina ähvarduste ees. See jätab mulje, et kui keegi piisavalt kõvasti või hirmsa häälega karjub või ähvardab, siis Eesti avalik-õiguslik meedia taganeb. See ei ole demokraatliku riigi meedia vääriline käitumine.

Küsimus 6. Kas ERR ja tema juhid ei saanud aru, millise pretsedendi see loob? Kui üks kord lastakse ähvardustel määrata, mida avaldatakse ja mida mitte, siis see on signaal Putini-meelsetele rühmadele: ähvardused töötavad.

Urmet, ma tean sind, tean teisi ERRi juhte, ma tean, mida te teete ja mida mitte. Aga hea ajakirjanikuna ütlen ma praegu, mida sul oleks vaja teha: ei ole vaja seda juhtumit vaikselt neutraliseerida ega isikliku solvangu tasandile viia, vaid tuleb vastata nendele küsimustele ausalt ja ammendavalt. ERR on avalik-õiguslik meedia, mis peab seisma läbipaistvuse, aususe ja autorite kaitse eest. Kui Suržikovat ja tema lapsi tõesti ähvardati, siis ainuõige samm oleks olnud pöörduda õiguskaitseorganite poole, avalikustada juhtum ja võtta institutsioonina seisukoht, mitte kustutada artikkel ja jätta mulje, et midagi pole juhtunud. Seega tuleks sul juhina selgitada avalikult, mis tegelikult ikkagi juhtus, miks ERR tegi sellised valikud, kas politsei ja KaPo olid kaasatud, ja kuidas nad kavatsevad edaspidi oma autoreid ja ajakirjanikke kaitsta. Ainult nii saab ERR taastada usaldust, mida see juhtum tugevalt õõnestab, vähemalt minu silmis (siin ma pisut liialdan, ma tean väga hästi, kes ja milliste vaadetega teil vene toimetuses ja ETV plussis istuvad ja ma tean ERRi juhtide mõttemaailmat ka hästi, lisan selle viimase lause pigem paatose pärast ja tean ka pärispõhjust, miks ERR nii käitus ja käitub).

Sinu jaoks mitte niivõrd sõber, kui kolleeg