Igor Garšnek on üks lõputult põnev looja. See pole mitte mingi stampiseloomustus, vaid aastakümnete kestel küpsenud tähelepanek.
Kunagi, kui ETV oli veel toetanud eestlust ja head muusikat – paradoksaalne, aga see oli nõukogude ajal – nägin ühes saates ansambli Gild esinemist. Olen terve oma elu kuulanud head levimuusikat, eeskätt rocki, selles ookeanis on ammu kadunud mälust paljud nimed ja pealkirjad – aga ma mäletan isegi tolle Gildi instrumentaalpala nime: „Mustad leegid“. On meeles, et seal mängis mingi pikemat kasvu karvik, kes oligi Igor Garšnek. Kui mul oli õnne ükskord selle muusikuga ka isiklikult tuttavaks saada, oli ta siiralt üllatunud, et mul selline asi nagu Gildi „Mustad leegid“ meeles on. Et ta ei pidavat seda isegi eriti hästi mäletama.
Siinjuures pööraks tähelepanu intelligent Garšneki heale huumorimeelele, olen tema kõnemaneerist ja ellusuhtumisest enda jaoks nii mõndagi üle võtnud. See tema omadus oli kahtlemata üks tegureid, mis mõjutas ka tema muusikat.
Veel üks avastus oli minu jaoks tema ja Nevil Blumbergi „Synopsis“, vägev fantaasiarikas rokisugemetega instrumentaalmuusika, selline heakõlaline fusion, aga ma ei ole see inimene, kes on muusikakriitikuna instrumentaali alal pädev. Seal veel mängis flööti Valdeko Puulinn, kes ETV režissöörina on mindki oma saadetesse kutsunud ja minu bändi videosid seal filminud. Härra Puulinn oli siis Eesti tollal ainsas telekanalis üks neid uksekesi, mille kaudu said Reet Linna mehe konkurendid teleekraanile imbuda. Nagu kunagi rääkis mulle Gunnar Graps, „…minu nähes oli Reet valmis ennast ukseava ette risti lüüa laskma, ainult et ma ei saaks saatesse“. Aga see selleks.
Igor Garšnek on tulnud intellektuaalroki maailma (sinna, kus oli juba ka vokaal ja poeesia) Synopsisest ja Aatriumist hoopis Ruja kaudu, mängides seal aastaid klahvpille ja kirjutades imelisi lugusid nagu näiteks „Oled sa järv“ ja „Luigelaul“ Urmas Alenderi sõnadele, „Murtud lilled“ Hando Runneli sõnadele jpt. Pärast Ruja laialiminekut oli Garšnekil kahasse Tiit Aunastega elektroonmuusika duo Data, kui lindistati taas instrumentaalmuusikat, kuid ka rocki (solistideks Urmas Alender, Hillar Norralt ja Erich Krieger), ilmus näiteks LP rockoratooriumiga „Loomade farm“ G. Orwelli järgi. Kõrvalepõikena kaks Moskvas ja Taškendis ilmunud LP-d Ivan Makaroviga („Järved“ ja „Nomen nescio. Sine loco“). Olgu lisatud, et Igor Garšnek on haritud heliloojana tegutsenud ka süvamuusika vallas – töötanud õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, on kirjutanud kaks sümfooniat, tema sulest on veel keelpillikvartett, puhkpillikvintett, „Kolm seisundid“ ja „Toccata ja Passacaglia Pardon, Bach!“ orelile, „Jurassic Park“ kammeransamblile jne jpt.
Pärast Data aktiivse perioodi lõppemist jäi Igor Garšnek mõnevõrra varju, vähemalt minusuguste muusikaarmastajatest diletantide jaoks, ja seda enam oli rõõmustav tutvuda tema sooloplaadiga „Plasma“, mis koosneb tema enda poolt sissemängitud kümnest põnevast instrumentaalpalast: „Plasma 1“, „Plasma 2“, „Plasma 3“, „Paragon“, „Kalimba Dreams“, „Bells Circle“, „Bells Circle 2“, „Terra Incognita“, „Samba Caramba“ ja „Merengue Mode“. Selles heakõlalises ja energilises elektroonmuusikas on Ladina-Ameerika, Aafrika ja Kuuba värve ja rütme, tunneb ära samba, salsa ja ühes pealkirjas mainitud merengue mustrid, on kuulda eksootiliste pillide kõla. Rokipõhistes lugudes on fantastiline, kuid mitte hingemattev energeetika.
Igor Garšneki albumi „Plasma“ iseloomustuseks mittespetsialistilt mittespetsialistidele (kellest koosnebki rõhuv osa muusikatarbijatest ja -ostjatest) kasutaksin kummalist kombinatsiooni „elegantne, kuid temperamentne“ (võib ka „temperamentne, kuid elegantne“). Intellektuaalne looming, mis ei tõrju üleolevalt ka „keskmist“ kuulajat. Plaadi ainus puudus on selles, et seda jäädki kuulama. Igal juhul maiuspala nii professionaali kui ka kõigi teiste muusikaarmastajate kogus.
Ivan Makarov
08. november 2025