Eile toimus Radisson Collection Hotelis Tallinnas traditsiooniline Postimehe arvamusliidrite lõuna teemal „Uus maailmakord ehk kuidas hoida Eestit“. Selgus aasta arvamusliider ning välja jagati Jaan Tõnissoni Postimehe Fondi olulisemad auhinnad. Ettekannetega esinesid suursaadik Margus Laidre ning Skeletoni, Frankenburgi ja Stargate Hydrogen asutaja Taavi Madiberk. Sõin ja jõin seal minagi.
Värskeim aasta arvamusliider sai valitud – selleks osutus Meelis Oidsalu. Õige valik, sest kriimsilma 7 ameti tüüpi süvaametnikud ongi Eesti mõjukamad arvamusliidrid. Kahjuks jäi peakangelane pidulikule tipphetkele hiljaks, tulles mõne aja pärast siiski kohale. Ta selgitas, et sõi parajasti midagi autotanklas, teda polnud hoiatatud. Ja seejärel ei viitsinud vähegi arvestatavat (tänu)kõnet pidada. Ausalt öeldes oli südamega asja juures olnud Postimehest ja selle peatoimetajast natuke kahju. Mis veel natuke häiris, see oli ilmselge helitehniline disbalanss – Priit Hõbemäe rahulik hääl kostus mõnevõrra vaikselt ja tema jutu vahele pikitud ürituse reklaamiklipid olid lausa kõrvalukustavad. Asi nimelt selles, et stuudios ettevalmistatud kaasaegsete klippide hääled on alati ülekompresseeritud selleks, et ka lärmakas trammis oleks tekst kuuldav. Kaasaegsed tehnilised vahendid teevad ka sääsehäälsest diktorist möirgava elevandi. Kõik teavad seda efekti: te vaatate televiisorit ja filmi katkestavad reklaamid hakkavad alati röökima. Samas on filmi heli keeratud samasuguse maksimumini.
Postimehe arvamusliidrite lõuna oli tavakohaselt sümpaatne, külalised suhtlesid omavahel, nagu poleks teineteist kümme aastat näinud. Üks Postimehe galeriisse sattunud foto, kus EELK peapiiskop hoidis mingit noort naist käest kinni ja vaimuliku rist sattus sel hetkel sellisesse asendisse, et tundus erigeerununa, oli ülimalt operatiivselt galeriist eemaldatud, nii et sellele minu tähelepanu pööranud ajakirjanikud ei jõudnud kuvatõmmistki teha. Kas selle pildi võttis vahelt ära jumala käsi või valvetoimetaja näpp, jääb ilmselt saladuseks. Kohal oli ka vana hea David Vseviov – kui isegi peaks saabuma lubatud viimnepäev, kindlasti on seal keset kaost kohal ka David, muhedalt naeratades vuntsidesse ja järades mingit eliitsuupistet. Lähestikku istus kogu selle ajakirjandusliku bakhanaali ema Marju Lauristin – esimene mõte oli, et ta on kas kössi jäänud või siis oli talle pandud mingi madalamat sorti taburet, kuna tundus, nagu ripuks ta söögilaua serval, aga ju siis oli auväärne proua ennast lihtsalt lõdvaks lasknud ja nautinud sellist vaba olekut. Paistis, et tal oli väga lõbus. Armas ja võrratult kaunis Riina Solman kallistas mind nende hämminguks, kes üritasid minust mööda vaadata. Auväärne Sven Grünberg aga tuli, nägi ja ütles, et see on ju täiesti müstiline, et me nüüd lõpuks selles elus ka kohtusime. Astus sõbralikult ligi ka Sergei Metlev.
Suurim üllatus ootas aga laua taga – minu nimesilt oli sattunud Raul Rebase ja Erik Roose siltide vahele. Raul kohale ei tulnudki, paraku ei saanud ma tema portsu delikatesse ära haugata, kuna puudujale midagi ei toodudki. Minu paremal käel istus ERR-i peadirektor, kellega suhtlesin esimest korda elus. Härra Roose suhtus minusse nagu heasse tuttavasse, kallas mullivett, läksime kohe „sina“ peale. Ta küsis minu elu kohta, rääkis ka oma elust, kommenteeris põhjalikult poliitilisi sündmusi ja Eestis tekkinud võimuolukorda. Ta oli nii siiralt veendunud, et ma pidin lahkuma ERR-ist veel enne tema tulekut, et ma ei hakanud teda ümber veenma. Tunnistan, et tegemist on erudeeritud, põhimõttekindla ja sümpaatse inimesega. Koju tulles kustutasin esimese asjana oma kompuutrist paar tema teemal loodud karikatuuri.
Enne laialiminekut pakuti maiustusi, ma ei osanud kosmoselaeva mõõtu kohvimasinat kasutada (peast käis läbi mõte, et kuidas Mailis Reps sellist kolakat üldse tassida suutis), järjekorras järgmine näitsik vajutas minu heaks kõik vajalikud nupud, üks härra aga kiire liigutusega lükkas minu kruusi õigesse kohta, muidu oleks kõik tühja voolanud. Ja siis, kui jõin oma viimset kohvi, toetus mu lauale Katrin Lust ja vist küsis midagi. Ma vististi midagi ka vastasin, aga ei mäleta, mis see oli, ilmselt olin rabatud. Kena ja hulljulge ajakirjanik – kui ta ei liialdaks Diana Klasi ja Silvia Ilvese elukaaslaste teemadega, oleks suure edumaaga Eesti uuriva ajakirjanduse esinumber.
Jah, üks vanem naisterahvas ütles mulle poolsosinal, et südamest tänab minu artiklite eest. Sama ütles ka üks legendaarne muusik. See oli seda meeldivam, et ma pole juba pikemat aega Postimehele midagi kirjutanud. Aga see tõestab, et eesti inimestel ei olegi haugimälu. Inimest tühistatakse nii et tolmab, aga mõni ikka mäletab, et kunagi olin sadulas ja vehkisin põhumõõgaga koduse kapsapõllu kohal.
Siis aga tulid kallid sõbrad Suurest meediamajast ja viisid mind oma õhulaeva meenutava superautoga Balti jaama asemel mööda pikki ja käänulisi valgeid kitsukisi teid kaugele maale, otse koju lumeteki all põõnavas süda-Eestis.
Ivan Makarov
11. veebruar 2026