Eesti sotsioloogide võrgustik võiks kanda koondnime „Mida soovite?“, kuna nende poolt maha parseldatavate „tulemuste“ täpsus väljendub võrrandis „kui palju maksad, täpselt nii palju ka saad“. Meie sotsioloogilised „küsitlused“ on alati kellegi soovi midagi pihta panna toetamine ja kõige nahaalsem valimiseelne propaganda.
Nüüd siis laekus priske tellimus praeguse „presidendi“ upitamisele teiseks logelemisviisaastakuks. „Tulemust“ hõõrutakse nina alla iga tund varahommikust saati: et Karise jätkamist Kadrioru puuküürnikuna toetavat „Kolmveerand ja enam kõigi parlamendierakondade, välja arvatud EKRE, valijatest.“ Sealjuures viidatakse mingisugusele „ühiskonnauuringute instituudile“, mille küsitlejaid ja küsitletuid pole keegi oma silmaga veel näinudki.
Mitte midagi silmakirjalikumat ja küünilisemat kui nende inimeste väidetav küsitlemine, kellelt on võetud nende seaduslik õigus ise valida endale presidenti, on raske endale ette kujutada. Parteide rinnataskus istuvad sotsioloogilised käsilased täidavad järjekordse tagatubades küpseva sobingu plaani, mille kohaselt soovitakse ei tea kui juba mitmendat korda määrata „presidendiks“ kedagi ilma ühegi vastukandidaadita isegi enne selle piinliku asja jõudmist riigikokku. Kui te olete võtnud ebausaldusväärselt rahvalt õiguse valida riigipea, miks peaksid teid huvitama selle rahva eelistused? Nad on ju samavõrd ebausaldusväärsed.
Eesti „sotsioloogia“ on alati olnud meie riigi häbiplekk. Selle üks tippsaavutusi oli venekeelses meedias avaldatud Iris Pettai pahatahtlik konstruktsioon, mille kohaselt elavad eesti naised vene meestest kauem, mis pidi tõendama venelaste diskrimineerimist Eestis. Kui pöörasin Vikerraadios tähelepanu sellele lollile võrrandile (on ammu teaduslikult tõestatud, et naised elavadki meestest kauem rahvusest kuuluvusest sõltumata), kirjutas Pettai parima nõukogude pealekaebamise tava kohaselt ERR-i juhtkonnale minu peale pika mürgise kaebuse, millele isegi eetikanõunik Tarmu Tammerk vastas, et tema ka „ei saa aru, mida selle võrdlusega tõestada taheti“. Ja need „suured sotsioloogilised kombinaatorid“ on millegipärast ikka veel parketikõlbulikud.
Aga Karisest lummatud sotsioloogiafirmad võiksid valida teda endale Eesti sotsioloogide liidu presidendiks, mis natukenegi leevendaks selle organisatsiooni jõhkrat feminiseerumist: praegune sotsioloogide liidu president on naine, asepresident on naine, juhatuses on kokku 7 naist ja ainult 2 meest. Äsja tagasivalitud kultkväärkapitali pealiku Margus Allikmaa juhatuses on olukord veel nutusem ja kulka rohkearvuline juhtkond meenutab soolise kuuluvuse protsendi poolest sultani haaremit, tõin need numbrid isegi Postimehes, aga see kõik on nagu hane selga vesi. Iga nurga peal nõutakse meil meeste „ülekaalu“ likvideerimist, praegune „president“ äsja autasustas feministeerikuid, aga varsti ei olegi teil enam kedagi likvideerida. Ja ei ole vaja valada krokodillipisaraid sündivuse madalseisu pärast, kes selliseid megääre üldse julgekski paksuks teha?
Teema lõpetuseks sobiks hästi Meediavalvuri lugeja Imre kommentaar: „Ehk, ütleks ka oma sõna, kui tohib, olen raskest tööst ja kodumaa kaitsest jäänud invaliidiks, lähme presku vastu võtule tagasi – kuhu jäid fekalistid, lüpsjad, koristajad, prügivedajad, jne.? Ei, ikka perse kukkund rõivas, inisejad, suunamudijad jne. Kui lüpsja saab traktoristiga 6 eesti last, sellest ajalugu vaikib, aga kui peded ostavad ja mingi sisulooja saab kahtlase suunamudijaga, siis oi, suured uudised, medal ja ka presku vastuvõtt. Loodan, et te ei pahanda mu peale, eks see tõtt rääkimine ju keelatud.“
Ivan Makarov
03. märts 2026