On selline tunne, et mõnedel riigikogu saadikutel oleks nagu alanud pulmaperiood ehk kevadine jooksuaeg – nad ajavad võõrad suled, millega on ennast ehtinud, puhevile, ajavad rinna kummi ja kirglikult koogutavad tekste, mis panevad kahtlema eesmärkides, mille kastme all on nad ennast valimistel välja pakkunud.
Varro Vooglaid ajab ikka seda joru, et ta peab riigikogus relvaga käima. Ta „pöördus riigikogu juhatuse poole seoses keeluga siseneda riigikogusse relvaga, kuna peab seda õigusvastaseks. Poliitik on õigusselguse huvides valmis kohtusse minema. Vooglaid rääkis, et kui riigikogu liikmetele on väljastatud nii enese kui ka oma vara kaitsmiseks relvaluba, mis sisaldab ka õigust relva kaasas kanda, siis ei saa riigikogu sise-eeskirjaga neilt seda õigust võtta. “Mina leian, et selline regulatsioon on vastuolus seadusega,”“ teatab ERR.
See tegelane armastab tsiteerida temale sobivaid seaduste kohti, samas jääb mulje, et ta ei saa aru, milleks need seadused on loodud, kelle heaks ja kuidas neid tuleks rakendada. Ta meenutab keskajast siia toodud jesuiiti, kes loeb ette nutitelefoni kasutusjuhendit – vigu ei tee, aga ise aru ka ei saa. Tema loogika kohaselt võib ta tulla, tukk kaenla all, kasvõi lasteaeda, kooli või jalgpallimatšile, ja mitte keegi ei saa talle seda keelata, kuna seaduses ei ole selline piirang mainitud. Seadustes on, jah, paljud teisedki asjad mainimata jäänud – näiteks see, et sünnitusmajja ei tohiks tulla karjaku sõnnikustes saabastes ja muuseumi ei võiks siseneda koos aiakäruga. Mootorsaag on meie riigis lubatud kõigile, ka mittekodanikele, ja igaüks võib seda kaasas kanda, nii et võiks tulla bensiinisaega riigikokku, kooli või kammermuusika kontserdile. Aga nüüd võisin ma provotseerida Vooglaidit uutele tegudele ja vaidlustele.
See kihk ajada riigikogus mingeid isiklikke asju on meie valijate taskust kinni makstud. Eesti kodanikud on oma valdavas enamuses relvitud ja nendel on sügavalt poogen, saab Vooglaid käia riigikogus nagu mõne vesterni sõjakas kauboi või ei saa. Parem kui ta heade relvitute inimeste seas püstoliga ei liiguks. Inimestel on reaalseid muresid, aga teatud seltskond tegeleb riigikogus valijate sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise asemel küsimustega – mis lipp tohiks lehvida Pikal Hermannil, mis värvi riietuses lapsi kõlbaks lasta riigikokku ekskursioonile, ja et ei oleks jumal hoidku kusagil sinikollast värvikombinatsiooni ning et saali seinal ripuks krutsifiks ja püksitasku oleks Glockist tiine. 101 saadikut, 101 relva või isegi rohkem. Kui teatrietenduse käigus ripub seinal püss, see läheb mingis vaatuses paratamatult lahti. Ja riigikogus röögitakse ja ähvardatakse aina tigedamalt. Ja Vooglaidi kavatsus pöörduda kohtusse, et saaks tassida riigikogu saali relvi, on eriti nahaalne, sest talle suurt palka maksvad inimesed ei saa kohtusse pöörduda ka nende jaoks eksistentsiaalsete asjade lahendamiseks, sest nendel pole sellist raha. Nad palkasid Vooglaidit enda huve esindama, mitte oma relvastamiskomplekse rahuldama.
Aga rahvuskonservatiivide metamorfoos ja muutumine konservatnikuteks jätkub – täna teatati, et riigikoguja Rain Epler pani legendaarse Maiuspala kommikarbile oma näo armsa tibupojaga tüdrukukese asemele ja sattus kohe meditsiiniajakirja (Mart Juure hinnang) Kroonika kollastesse uudistesse. Ime veel, et ei pannud sinna pilti, kuidas ta teise mehega avalikus kohas kirglikult suudleb.
Sellised peretraditsioonide kaitsjad siis.
Ivan Makarov
21. aprill 2026