Olen seni olnud Kristen Michalist oluliselt paremal arvamusel – sõnaosav, huumorimeelne, erinevalt Jürgen Ligist hämmastavalt kannatlik mõnede riigikogulaste solvangute ja eriti nende läbimatu nürimeelsuse suhtes.
Ja nüüd ühtäkki tulid temalt nii „onuheinod“ kui ka „Buratiino presidendiks“. Reformierakonna reiting on selle erakonna kohta väga madal, riigikogu valimised aina lähenevad ja oleks vaja midagi teha, et jääda edaspidigi eesti poliitikas arvestatavaks kaasarääkijaks – aga ta nagu oleks tahtnud niigi täbara olukorra muuta täiesti lootusetuks ja hakkas arendama Eerik-Niiles Krossi ideed „valida“ p.residendiks äsja EOK-ist kinga saanud Kersti Kaljulaidi.
Sellist lugupidamatust valijate suhtes võiks peaminister siiski vältida, kui ta tõesti tahaks jätkata tõsiseltvõetavat poliitilist karjääri. Eesti rahvast on Kaljulaidi Kadriorus resideerumise aastail pidevalt solvatud ja alandatud, eikusagilt (mingisugusest europalatist) „riigipeaks“ ootamatult upitatud tegelane nahutas eestlasi peaaegu igas oma kõnes ja jõudis lausa selleni, et kutsus EV taasiseseisvumispäeva puhul roosiaeda esinema Maxima Sveta, kes tegi peotujus eesti intelligentsile häbi-häbi ja sai veidi hiljem kuulsaks oma „teostega“, kus ta lubas teha mitme neegriga lapsed ja siis tõmmata Eestist „nahh…“, kirjeldas oma menstruatsiooni ja kirjutas teose kliitorist.
Kersti Kaljulaid, kes põdes raskekujulist dromomaaniat, nii et Karise tuleku hetkeks oli presidendikantselei eelarve tühjaks imetud, on väga halva kasvatusega aktivist – kuri ja läbimatu, nagu kõik aktivistid. Ta ilmus meie parlamenti, tühipalja loosungiga särk seljas, ja marssis Marti Kuusiku ametisseastumise hetkeks demonstratiivselt saalist välja, et tema kätt mitte suruda, osaledes sellega antud inimese laimamises ja tagakiusamises. Ta on omavoliliselt läinud Putinile külla ning kutsunud KGB kehastuse Eestisse (loodetavasti sõjaroimar siia siiski ei tule). Tagatipuks teeb Kaljulaid TV-s või kõnepuldist esinedes selliseid nägusid, et hakkad kahtlustama kõige hullemat… Kui meenutada värskeimaid sündmusi, siis temas ei leidunud niipaljugi taktitunnet, et pärast üsna nappi umbusaldamist EOK-s mitte tormata kohe uksest välja, vaid võtta sõna ja tänada neid inimesi, kes on hääletanud tema umbusaldamise vastu.
Kui Kristen Michal arvab, et ta tegi kõigi aegade ebapopulaarsemat Eesti riigipead uuesti upitades head Eesti niigi mõnevõrra lõhestatud ühiskonnale, siis ta eksib rängalt. Reformierakond on läbi surunud kohustusliku homoteemalise õpetuse meie koolidesse, usaldanud Kristina Kallase kätte meie lapsi – jah, kandled-pastlad-Kallase kätte, kellega võrreldes ei tundu ka Elsa Gretškina enam kõige hullem okupant Eesti ajaloos. Kristina Kallase, kes on väitnud, et Krimmi annekteerimine mõjus positiivselt narvalaste enesehinnangule ja kelle süvariiklik ministeerium ei pea Tartu rahu heaks sündmuseks Eesti jaoks. Ja nüüd siis Kaljulaid…
Mina pole näiteks unustanud, et Kaljulaidi p.resideerumise ajal jäeti kogunisti ära eesti hümn, mis ei kõlanudki uue aasta saabumisel. Krossi ja seejärel Michali ettepanek ennistada see aktivist Kadrioru puuküürnikuna on solvav ja on sisuliselt viimne nael, mille nad tagusid reformierakonna kirstu.
Ivan Makarov
09. mai 2026