MEEDIAVALVUR: meie pisikesed juhid teevad suure pulliga oma väikest pulli

Me millegipärast imestame, et miks meie valijad teevad iga kord nii rumalaid valikuid ja astuvad ühe ja sama reha otsa, nii et eestlase laup on pidevalt paistes. Aga olukorras, kui riigi populaarseim ajaleht on Õhtuleht, on sellel imestusel silmakirjalikkuse maik man.

Kui okupatsiooniajal tegi meie inimestest idioote nõukogude propaganda, siis vabas Eestis töötab veel viljakamalt kollane ajakirjandus. Kusjuures piir kollase ja mittekollase meedia vahel on meie maal ammu kadunud, kuna ka „soliidsed“ väljaanded tahavad raha teenida ja tuhnivad võõras higises voodipesus, levitades rumalaid kuulujutte ja eksponeerides mõttetuid tegelasi. Ma ei vaadanud küll Katrin Lusti suursaadet pruntis huulte ja täidetud büstiga tšellomängija pulmadest ega mitut Kerdo Mölderile pühendatud Kuuuurijat, aga see ongi siis meie „uuriva ajakirjanduse“ tase. Sama lugu on ka Pealtnägijaga, kus võõrustati kord vallatu objektiiviga perepiltnikku, kord Liis Lemsalut. Kui see on „uuriva ajakirjanduse lipulaev“, siis selle laeva lipp on küll kollast värvi.

Alles avaldas Õhtuleht mingi loo, mille pealkirjas kuulutati, et tuntud näitleja üllatas mingit elunaist oma „intelligentsi ja suure m…iga“. Täna aga torkas ÕL portaali esivaates silma pealkiri, kus Õllesummeri korraldaja nähvab seoses võlgadega: „Topi need ähvardused endale sügavale per**!“ Selle toreda loo kõrval aga ilutses Alar Karis, kes „pistis käe pullile suhu“, endal mõnust silmad kinni ja rääkis sealjuures abielusõrmusest. Hea et veel suhu.

Aga äkki suu- ja sõrataud just nii levibki? Topitakse sõrg suhu ja asi ants.

Ivan Makarov

01 juuli 2026