Eestlased on üsna haavatava keele- ja kultuurikeskkonnaga rahvas. Globaliseerumine on paljudele väiksematele rahvastele enamasti pealesunnitud protsess, mille lõpptulemusena saab tulevikus näha eestlasi vaid vahakujude ja rahvarõivastesse riietatud hernehirmutistena etnograafilistes muuseumides, mida külastaksid päevas vaid mõned haigutavad muukeelsed ja -meelsed eestimaalased.
Et globaliseerumise ja eestlaste assimileerimise protsesse hoogustada, rahastatakse eestlaste endi taskutest ja rahvusvahelistest fondidest vastavat eestlaste ajupesu. Peavoolumeedia avaldab võidu nende eestlaste „edulugusid“, kes kolisid Eestist välja välisriikidesse ja sulandusid sealsetesse ühiskondadesse. Kui sinna kolinud eestlaste puhul tõstetakse alati esile seda, et nad on võtnud seal omaks sealse keele ja kombed, siis Eestisse kolinud muulastega on hoopis teine lugu: Eesti riik peab hoolitsema selle eest, et nad võiksid koos kõigi siinsete sotsiaalsete hüvede saamisega säilitada oma rahvuslikku omapära, pidada kinni oma usulistest ja muudest rituaalidest ja eestlased peaksid selle üle olema joovastunult õnnelikud, kuna „erinevus rikastab“. Praktika on aga selline, et igal pool välismaal ei rikasta isamaalt lahkunud eestlased oma eripäraga mitte kedagi, nagu ei muuda klaasitäis Värska vett karvavõrdki merd, kuhu on see klaasitäis valatud. Eestis aga surutakse eestlastele vägisi peale kultuurilist rikastamist ka näiteks popmuusikas: superstaarideks kuulutatakse eesti keelt mägilaste kombel väänavad armeenlased, türklased, rootslased, kelle viljastav hääldus ja temperament on kogu eesti eetris kohustuslik – näiteks Reporteri uudistesaadet ilmestab iga päev kohutav jorin, mida ei päästa isegi see, et hääl on maitsetute helimassiivide taga peidus ja lollidest sõnadest ei saa suurt arugi. Ei möödu päevagi ilma selleta, et kusagil meedias või laval ei upitataks Hendrik Sal-Sallerit, kes aastakümneid laulab teeseldud soome aktsendiga. Endiselt soodustatakse pidžin-inglise keeles kirjutamist ja selle mõttetuse inisedes või räppides mahahõikamist. Erilist toetust leiavad meie meedia poolt laulvad homoseksuaalid või ebamäärasest soost ümisejad.
Olukorras, kui Eesti pealinnas räägib juba üle poole elanikkonnast võõraid keeli, avaldas meie globalismi lipulaev ERR Vabamu kuraator-näitusejuhi Martin Vaino agitatsiooniloo „Lahkem Eesti on suurem ja turvalisem“. See on erakordselt tüüpiline näide „ümberaugujuttudest“, mille ainus eesmärk on keelitada loo sihtmärki tegema midagi sellist, mida soovib autorit volitanud süsteem. Üritades toestada argumentidega soovi, et eestlased laseksid ennast vabatahtlikult ja lausa rõõmuga assimileerida nende enda väiksel maal, jõuab see Vaino sellistesse jaburuse kõrgustesse, et loe ja imesta. Kindlasti on see lugemine usutav nende vanurite jaoks, kes võtavad vastu võõrkeelsete väljapressijate kõnesid, usuvad petiste iba ja loovutavad võõrastele kõik oma säästud. Vaino taolised „kuraatorid“ aga taotlevad, et eestlased loovutaksid võõrastele Eesti.
Kõige madalam on see, et Vaino toetub sealjuures eestlaste tragöödiale:
„Tänavu sügisel möödub 82 aastat 1944. aasta hilissuvel ja sügisel toimunud suurest põgenemisest. Ränne, nii pealesunnitud kui vabatahtlik, ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Küll aga on muutunud Eesti olukord ning nüüd saame me ise olla selliseks lahkeks sadamaks, mille lootuses tuhanded eestlased üle Läänemere põgenesid“.
Kuraatorpropagandist pole kaugeltki esimene, kes eestlaste ajalooliste haavadega nõnda äritseb ja välja pressib, aga eriliseks muudab tema kirjutise ulmeliselt jaburate ajaloolis-etnograafiliste näidete toomine.
Ta kirjutab:
„Eesti aga on saanud põgenike lähtekohast riigiks, kus mujalt tulnud inimesed leiavad varju oma kodumaal toimuva sõja, repressioonide või looduskatastroofide eest. Ja ka kohaks, kuhu lihtsalt elama tulla tahetakse. Inimesed on alati rännanud, vabadus ja võimalus minna elama kuhugi mujale võõraste inimeste sekka on vast sama vana kui inimkond. Näiteks kiviaja Euraasias elanud küttide ja korilaste kogukonnad olid vägagi liikuvad, tõenäoliselt aga ka sisemiselt mitmekesised, hõlmates indiviide, kes ei pruukinud olla ei sugulased ega isegi samast kandist pärit.“
See kiviaja näide on ikka eriti magus, sest idüllilise pildi maalimine rännanud ja teineteist oma erinevusega rikastanud „küttide ja korilaste kogukondadest“ on üks lollim luul, millega eestlasi ümber sõrme keerata. Igaüks võib vabalt guugeldada, seepärast toon ainult ühe näite sellest, kuidas küttide kogukondade „liikuvus“ toimis korilaste, hiljem ka maaharijate kogukondade suhtes: alguses olid lihtsalt röövretked, hiljem tekkis agressiivsemate küttidejõukude poolt leiutatud rõhumise ja andamite korjamise komme. Talheimi kandis Saksamaal on leitud (see on üks paljudest leidudest) auk 43 inimese jäänustega, kelle pealuudel olid rohked nüridate esemete poolt (malakad ja kivikirved) tekitatud vigastused. Ohvrite hulgas olid mehed, naised ja lapsed, kehad vedelesid kaootiliselt, ilma igasuguse rituaalse korrapärasuseta. Teadlased kinnitavad, et tegemist oli ühe kogukonna hävitamisega võõraste rändava salga poolt, seal ei olnud jälgegi mingist vastupanust ja lahingutegevusest. Neoliitikumist pärit leiud näitavad, et just sellist tulemust andsid kuraator Vaino poolt mainitud „vägagi liikuvate“ küttide ja korilaste integratsioonilased püüdlused, millest kutsutakse nüüd eestlasi üles innustust saama.
Kuna kiviaja näitest talle ei piisanud, jätkas Vaino eestlasi tiivustama pidavate näidetega juba Ameerika indiaanlaste ajaloost:
„Vahel kohtab väidet, justkui tooks inimeste liikumine kaasa identiteedi kadumise, nagu eestlaseks olemine kaoks, kui me oleme avatud ja külalislahked. Ka selle väite ekslikkuse kohta leiab ajaloost küllaga näiteid. Minnes tagasi Põhja-Ameerika idaossa, võime sealsete põlisrahvaste seas näha põgenikele ja immigrantidele igati avatud ühiskondi. Näiteks seminolid, kelle ajalooline kodumaa on Florida, pakkusid peavarju paljudele USA istandustest põgenenud orjadele. See, et seminoli identiteet, kultuur ja keel on pärast mitu sajandit väldanud koloniaalvägivalda, küüditamist ning USA assimileerimispoliitikat ka tänapäeval alles, näitab selgesti, et külalislahkus nende identiteeti kuidagi nõrgemaks ei muutnud.“
Vaino võiks ju kirjutada ka sellest, et anastajate poolt indiaanlaste genotsiidi hoogustamiseks rakendatud skalpide kokkuostuks (meeste skalbid olid kallimad, naiste omad odavamad, aga osteti väikse papi eest ka laste skalpe) korraldasid retki ka semonolide salgad. Ja kus olid need alles „igati avatud ühiskonnad“: skalbiküttide jõukudes oli delavaride, šoonide, maskogide, kikapuude ja seminolide hõimudest pärit inimkütte. Ajaloolased märgivad, et eriti paistsid silma just seminolid nende pealike Metsiku Kõutsi ja John Horse’i juhtimisel. Muide, tolle viimase jõuk koosnes seminolidest ja nende sekka integreerunud mustanahalistest, mistõttu neid nimetati „mustadeks seminolideks“.
Isegi sellise vaimse tasemega propagandisti puhul nagu kuraator Vaino on ikka eriliselt kõrge pilotaaž tema püüd ahvatleda eestlasi just seminolide eeskujuga, kuna praeguseks on selle hõimu esindajaid USA-s alles kõigest 12 000, kes elavad enamasti reservatsioonides, mida eestlastele nende enda Eestis küll ei soovi. Floridas on kuus reservatsiooni, kus elab kokku umbes 3100 seminoli, Oklahomas elab ca 6000.
Vaino jätkab eesti keele „sallimatu“ sõnavara ja isamaalaste ründamisega:
„Oluline roll on sellelgi, kuidas me rändest räägime. Võtame näiteks mõisted “mugavuspagulane” ja “ränderünne”. Mõlemad on mõnusa kõlaga eestikeelsed sõnad, aga oma tähendusvarjunditelt päris hirmsad. 2014. aastal Tõnis Lukase välja mõeldud “mugavuspagulane” devalveerib ühelt poolt mõistet pagulane, mis ei peaks kunagi tähistama vabatahtliku rännet, teisalt aga sildistab ja solvab neid, kes vabatahtlikult mujale kolinud on.“
Ja mitte sõnakestki sellest, mis toimub Rootsis Pariisi eeslinnades, Inglismaal tegutsevate pakistanlastest koosnevate „vägistamisdžihaadi“ jõukude piirkondades ja Hispaania enklaavis Ceutas, mille hõivasid hiljaaegu 60 000 sissetungijat Marokost, kes süütasid kohalike elanike autosid, ründasid naisi ja rüüstasid linna. Marokos ei ole sõda, nii et mis see muu on, kui mugavuspagulaste ränderünne. Mis sest, et mingi eesti kasvuhoonetingimustes virgunud „kuraator“ peab neid eestikeelseid mõisteid „hirmsateks“. Ceuta rahvas, kelle sekka tuli sama palju sissetungijaid, kui anklaavis püsielanikke, peavad hirmsaks hoopis muud.
Aga Martin Vaino assimileerimishoog ERR-is ei vaibu:
„On tagumine aeg lugeda Eesti kollektiivse meie hulka mujal elavad eestlased ning mujalt Eestisse elama asunud inimesed. See on see, mis päästab meid kadumisest, lahkus, mis ootab siia inimesi ilma salajaste nõudmisteta. Eeldamata väliseestlastelt Eestisse tagasi pöördumist, võõrsil millegi suure ja tähtsa saavutamist või kodueestlastega samasugust eesti keelt ning eeldamata immigrantidelt lõputut tööd ja pidevat enda tõestamist, et ollakse külalislahkuse vääriline. On tagumine aeg jõuda selleni, et eestlaseks ei pea sündima, vaid võib ka saada, ning et välismaal elamine või sündimine ei pruugi vähendada kellegi eesti identiteeti. Just lahkus, sealhulgas külalislahkus, loob kestmise, mitte naiste survestamine rohkem lapsi saama. Ning olgem ausad, lahke ühiskond on ka laste kasvatamiseks parem paik.“
See jutt on juba olnud – veel punaste sõnasepp Majakovski kutsus elama „ilma Venemaadeta ja Lätideta ühtse inimeste ühiselamuna“ ja Leonid Brežnevki kuulutas välja „uue ajaloolise inimkoosluse ehk nõukogude rahva“ tekkimist. Vaino pakub samasugust kirjut uut ajaloolist inimkooslust Eesis, nimetades kõiki neid inimesi „eestlasteks“. Tema arvab, et nagu igast inimesest võib kujuneda lukksepp, keemik või kosmonaut, nii ka igast sissesõitnust võib kujuneda eestlane.
Vaino pealesurutav „lahkus“ on ühe kahetsusväärselt naerualuse põhjarahva lahkuse moodi, kui peremees pakkus igale tema juurde tulnud võõrkülalisele peale jubedaid sööke ka oma naist. Selle rahva maad on juba ammu anastatud venelaste poolt, maavarad kuuluvad vene bandiitidest oligarhhidele ja enamus kohalikke mehi saadetud moskvalaste asemel Ukraina rindele. Sest Venemaa, kes on kõiki oma naaberrahvaid „erinevusega rikastanud“, jätkab seda raugematu vihaga.
Ja kuraator Vaino on selles ajaloolises hakklihamasinas kõigest väike kaasakrigisev kruvi.
Ivan Makarov
20. september 2026