Poliitilised ülejooksikud on reeglina üsna inetu nähtus, sellest hiljuti rääkis ka Riina Solman, kes peab piinlikuks trendi, kui mõni poliitik oma erakonda vahetab. Olles Riinaga nõus, tahaks osutada ka teatud eranditele, nagu näiteks Urmas Espenberg, kes tõesti ei suutnud EKRE fraktsioonis olles toetada linnavolikogu istungitel venemeelset keskerakonda. Ja ei tundu piinlik näiteks rohkete pereerakonnast väljavisatud poliitikute liikumine teistesse erakondadesse, sest miks peaks asjalik poliitik lõpetama oma karjääri ühe perekonna ebasoosingu pärast? Ja üksikkandidaatidena eesti poliitikas jätkata ei ole ju võimalik.
Täiesti häbiväärne nähtus on aga sellised liigutused, kui näiteks Svet vahetas erakonda selleks, et saada ministriks, või kui Belobrovtsev hüppas teise parteisse, et saada aselinnapeaks. Taolist poliitkorruptsiooni viljeletakse meil innuga, see on igapäevane nähtus nii tipp- kui ka munitsipaalpoliitikas, taolisi rotte on sadu, suuremaid ja väiksemaid, aga kogemused on näidanud, et just sellised kombinaatorkarjeristid sobivad nii koalitsioonidele kui ka näiteks p.residentidele. On selline tunne, et põhimõttelagedaid tegelasi usaldatakse rohkem, kuna nad on läbinähtavad, nende nahahoiuinstinktid selged, aga põhimõtetega aateline inimene võib mingil hetkel näidata iseloomu ja segada igasuguste libedate tehingude tegemist. Samas tekkib juhtidel mõnus moraalse üleoleku tunne.
Loomulikult on põlastusväärsed ka erakonnavahetused enne valimisi, kui tüübid madala reitingutega parteidest jooksevad üle nendesse erakondadesse, mille nimekirjades on neil võimalik saada ihaldatud mandaat. Kuid mitte vähem ebaausad on need, kes enne valimisi lahkuvad põrumisootel erakondadest „erasektorisse“, see ei ole ju kuidagimoodi õilsam samm. Sest sellised lahkujad tahavad vältida läbikukkumise häbi valimistel, kus nad saaksid piinlikult vähe hääli. Ja nad selle asemel, et minna läbi selle puhastustule, kanda vastutust oma erakonna rahva silmis ebaõnnestunud poliitika eest ja jagada ebaedu oma kauaaegsete sõpradega, jätavad kogu selle valu ja häbi oma mahajäetud kamraadidele.
Kusjuures öeldu puudutab näiteks Hanno Pevkurit, kuid mitte Raimond Kaljulaidi, kes on, jah, samuti ülejooksik, kuid ta on juba aastaid olnud üks sotside eredamaid kõneisikuid ja teeninud oma erakonda, kuid siis äkki enne valimisi tõmmati kaabust välja Vseviov, kes pole SDE heaks lillegi liigutanud, ja valiti peaministrikandidaadiks. Ja sotside reiting pole laita, nii et Kaljulaid ei jätnud sotse nende raskel hetkel.
Muidugi ei tasu võtta tõsiselt meie ajakirjanduslikest politoloogidest diletantide BLM-i tasemel aritmeetikat, nagu näiteks tänases Delfi rubriigis Urmas Jaaganti poliitikaradar: „Reformierakonna kadunud 50 000 häält. Tipud järjest lahkuvad“, kus väidetakse näiteks sellist jaburust: „Peaministrierakond kaotas enne valimisi veel üle kuue tuhande hääle. Mis juhtus? Reformierakonna pikaaegne tipp-poliitik Hanno Pevkur teatas, et ei kandideeri valimistel ja lahkub poliitikast.“
Ei, Reformierakond ei kaotanud koos lahkunud Pevkuriga tema poolt eelmistel valimistel saadud 6567 häält, millele viitab Delfi radarajakirjanik. Reformierakond kaotas, õigemini kaotab valimistel palju vähem, sest erakonna reiting on nüüd madal ja kui Hanno Pevkur oleks jäänud ja läinud ka valimistele, siis võidaks ta erakonnale tõenäoliselt mitu tuhat häält vähem kui neli aastat tagasi. Aga meie ajakirjandusliku politoloogia tase ei luba „analüütikutel“ sellise lihtsa asja peale tullagi ja nad vehivad mingi MTÜ ja kohtu tõttu laskmata karu nahaga.
Muide, naaberriigis on tekkinud täiesti katastroofiline olukord kontrollimatult sigivate karudega, kes ei vaju talveunne ja ründavad inimeste kodusid. Eile avaldati teadlaste hoiatus ka Moskva elanikele: Vene pealinna ootab karude invasioon. Kusjuures Venemaal karusid lastakse maha sadade kaupa, kärbikutest ja isegi automaatidest, kuid inimesed aina hukkuvad. Meil aga nuhtlusMTÜ-d ja nuhtluskohtunikud viivad asja niikaugele, et inimeste elu Eesti niigi tühjavõitu maaregioonides muutub võimatuks.
Häda on selles, et Eestis on nii kodanikeühenduste aktivism, peavoolumeedia kui ka poliitiline süsteem täis ennasttäis diletante.
Ivan Makarov
06. november 2026