Kunagi Joseph de Maistre’i ütles: „Toute nation a le gouvernement qu’elle mérite“ ehk igal rahval on valitsus, mida ta väärib. Prantsuse filosoof ja diplomaat pidas silmas Venemaad, kuid see tarkus kehtib ka meie kohta, seepärast alati, kui keegi kirub sõnu valimata eesti riiki ja valitsust, eeldagu hetkeks, et äkki on ta vapra anonüümse räuskajana just sellele võimule sobiv alam.
Sama kehtib ka televisiooni kohta – eesti telekanalid on täpselt sellised, nagu meie oleme ära teeninud. See, et ühed ja samad näod, kes rändavad erakanalist erakanalisse päevast päeva ja saatest saatesse, hõivasid oma rumalate naljade, lamedate laulukeste ja muu tühikargamisega veel ka riigitelevisiooni, räägib sellest, et meie kõik oleme leppinud sellise nahaalsuse ja madala latiga, mille alt telemeestel õnnestub ikka ja jälle läbi joosta.
Homme on isadepäev ja meie televaatajad hakkavad isuga vaatama ETV saadet Hommik Anuga. Täpselt aasta tagasi isadepäeval tulid sellesse saatesse endale lapsed ostnud tegelased ja homme on ju sama saatejuht ja sama tähtpäev, samas kui mees, kes julges kahelda aasta tagasi eesti isadele näkku paisatud süljeläraka sündsuses, kangutati ringhäälingunõukogu esimehe kohalt. Rahvas torises natuke ja pühkis oma juba palju selliseid lärakaid aktsepteerinud nägu salvrätiga. Liberaalid hõiskasid, et paras „homofoobile“, konservatiivid ka rõõmustasid, et paras endisele kommunistile. Aga äkki see ongi ühiskondliku lepituse retsept – et tühistame veel mõne inimese ja kõik on õnnelikud.
Kahtlemata väärib meie rahvas nõukakomöödiate muusikat leierdavat Kanal 2 uudistesaadet Reporter, eriti seda reedest. Eile sai jälle nautida mingit „edetabelit“, kus kõlasid mingid lood, mis lähevad meelest isegi mitte kohe pärast läbikuulamist, vaid juba esmakuulamise käigus. Ei ole seal hääli, ei ole muusikat, ei ole sõnu, ei ole mitte midagi – nagu oleks tegemist ühe lõputu sääsepirinaga vürtsitatud taustamüra limaga. Me oleme selle lõputu soigumise väärilised, sest just meile viidatakse Reporteris, et meie olevat selle helisaasta sinna valinud ja selle eest hääle andnud. Kui me tõesti oleme sellele surrogaadile oma hääled andnud, siis miks me arvame, et meie valik Riigikogu valimistel oli tegelikult parem?
Aga kõigi „uudiste“ krooniks oli Allan Roosileht, kes filmis mitmest küljest ja kommenteeris mingit Lasnamäe parkla juurde põõsastesse jäetud peldikupotti. See pott ületas Kanal 2 jaoks uudisekünnise ja vana DJ säras „suures tele-eetris“ lausa mitu minutit nii, et isegi säravvalge peldikupott kahvatus. Jäi napilt puudu sellest, et rõõmust pakatanud mees oleks hakanud seda seadeldist ka testima…
Kas see oli päris tipp või telekanalil on kanalisatsiooniks muutumise teel veel arenguruumi?
Ivan Makarov
07. november 2026