Eesti poliitikud ei väsi rabamast valijaid nii heas kui ka halvas. Mõnes olukorras ei saagi aru, mida on seal rohkem – halba või head, aga äkki ei olegi asi niivõrd rangelt kahevärviline. Mida ei saa meie käilakujudest poliitikategelaste puhul aga eitada, see on nende hämmastav haare, olgu siis verbaalse külluse, kuluhüvitisekütuse tankimise või Kriimsilma seitsme ameti korraga pidamise vallas.
Järjekordsele pikale puhkusele suundunud riigikogus avaldas mulle sel nädalal muljet oma ülivõimetega Isamaa fraktsiooni liige Tõnis Lukas, kes käsitles kolmapäevasel infotunnil kutsehariduse tuleviku perspektiive. Mis sest, et tema küsimuse ja Kristina Kallase vastuse üksluine sisuta mulin ei kajastu mitte vähimalgi määral vastuvõetavates otsustes ega hariduse heaolus, kuid järgmised valimised lähenevad ja pildil olemine on mõlema jaoks tähtis. Ja fraas „Järgmise kolme aasta jooksul peaks liikuma koolitustellimus praktiliselt üks ühele OSKA raportis kümneaastase perspektiiviga ettenähtud tööturu vajadustest lähtuvalt“ ei peagi olema tõlgitav eesti keelde, keegi ei peagi aru saama, millest jutt.
Mis aga oli selles dialoogis muljetavaldav, see oli Tõnis Lukase kadestamisväärne intellektuaalne ja füüsiline haare. Kui globaalne peab olema poliitinimese tagument, et hõivata korraga Tartus asuvat linnavolikogu esimehe tooli ja Tallinnas töötava riigikogu istet! Ja seda olukorras, kui 160 km/t kiirust arendavad Škoda elektrirongid ei ole veel kahe linna vahel käigus.
Selles valguses võib ju oletada, et Tartus valimised võitnud Isamaa silmapilkne loobumine linnapea ametist oli tingitud sellest, et korraga istuda Taaralinna meeri toolil ja riigikogus ei ole võimalik, selline p…e pole meie seaduste poolt lihtsalt ette nähtud.
Meie valijatest on aga tehtud võimulolijate produktiivsemate kehaosade mugavuse tagajad. Ja küsitlused näitavad, et rahvast selline auväärne roll rahuldab.
Üks riigimees lõi lahti mantlihõlmad:
ees kitsalt mõtlev, tagant kõikehõlmav.
Ivan Makarov
20. detsember 2025