MEEDIAVALVUR: alati eesti rahvusriigi vastu

Viimasel ajal olen märganud, et kunagi rahvuslikult meelestatud konservatiivide väljaanne Objektiiv on muutunud moskoviitlikuks, see oleks nagu kunagise interliikumise häälekandja. Mõni ime siis, et kremlimeelne liikumine „KOOS/Вместе“ ja näiteks FSB hallatav Kremli uudisteagentuur Regnum avaldavad meelsasti samade autorite poliitiliste avalduste venekeelseid versioone rääkimata sellest, et “suurema” VV ideede ja lugude viljakaim tõlkija oli viimastel aastatel sm. Klenski.

See, et Objektiiv ja Meie kirik ajavad siin Eestis fanaatiliselt Moskva patriarhaadi asja – Objektiiv ühtlasi mõnitab oma kodu agressiooni eest kaitsvaid ukrainlasi – pole mingi uudis. Viimasel ajal eriti küüniliselt kõlavad nende propagandistide heietused eesti riigi aadressil. Meie riik tahtvat tallata usuvabadused, kuna ei soovi fašistliku riigi ksenofoobse riikliku kiriku otsese võimu jätkamist kunagi okupatsiooni tagajärjel Moskva patriarhaadi poolt anastatud Eesti kirikutes. Samas kui just Moskva patriarhaat järgneb Ukraina hõivatud aladel okupantide hordidele nagu hüään ja võtab üle kõik sealsed kirikud – hõivatakse evangelistide, baptistide, katoliiklaste, ukraina õigeusklike jne kirikuid, nii et kõikjal laiub seal nüüd suur massimõrvarite kaasosaline Moskva patriarhaat.

Nüüd avaldas Markus Järvi oma Objektiivis loo „Sotsialistist sankülott Kuremäe kloostri kallal“.

Kohe ütleme, et lugupeetav autor omab üsna ähmast ettekujutust sellest, kes on sankülott. Esiteks sankülotid olid vaesema rahvakihi esindajad, ja härra Läänemets kindlasti ei ole meie kõige vaesem miis, nagu ei olnud seda ka Kiir. Teiseks kadus aja möödudes sanküloti nimetuse halvustav maik ja sellest sai mitte üksnes revolutsionääri, vaid ka patrioodi sünonüüm. Nii et näiteks härra Järvi ei ole küll sankülott, kuna tema patria laiub Brasiiliast Poolani ehk on ülimalt laialivalguv.

Aga autor väidab:

„Kui me oleme tänaseks juba üheksa aastat Objektiivis raiunud nagu rauda tõdemust, et lääne ühiskonnas ja Eestis selle osana võtab demokraatiasse looritatuna võimust totalitarism, siis pole see suusoojaks räägitud.“

Kui Eestis oleks totalitarism, oleks see väljaanne suletud veel üheksa aastat tagasi. Sisuliselt võideldakse kõik need 9 aastat eesti rahvusriigi vastu, ühinedes Venemaa ideoloogiaaparaadi jõupingutustega Lääne demoniseerimisel, k.a. Eesti.

Järvi kirjutab:

„Läänemetsa vastus Kuremäe kloostri avaldusele kujutab aga endast tõelist minitüranni stiilinäidet: passiivagressivse tooniga teatab Läänemetsa siseministeerium, et Eesti seadused kehtivat ka Kuremäe kloostrile. “Seadus kehtib ühtmoodi kõigile Eestis tegutsevatele usuorganisatsioonidele ning riigi roll on seadust jõustada,” ähvardab Läänemets.“

Kui rahva poolt valitud ja volitatud riigi esindaja ehk minister möönab tõsiasja, et seadus kehtib ühtmoodi kõigile Eestis tegutsevatele organisatsioonile, siis see ei ole mitte ähvardus, vaid konstateering, sedastus, nending. Kui Järvi tõesti ei tee vahet ja arvab, et elab mingis valikuliselt seadusi rakendavas riigis, siis ta eksib. Ilmselt vajab see Objektiivi pimedale usule rajanevat intellektuaalset taset arvestades lihtsamat näidet (example): kui mõni rjasas habetunud eestlane ronib ühtäkki omaenda retoorikast emotsionaalselt ülesköetuna Pika Hermanni torni või lihtsalt hakkab majadelt riigilippe maha rebima, siis ka temale kehtivad Eesti seadused. Ja kui hakkab märatsema, saab särtsu. Nii see käib, kullakesed jesuiidid.

Järvi on valmis ka füüsiliselt viskuma Moskva patriarhaadi mõjuvõimu kaitsmisele Eestis:

„Kui asi peaks tõepoolest sinnamaani jõudma, et siseministrist jakobiin saadab oma revolutsioonilise kaardiväe Eesti politsei näol Kuremäe kloostrit tühjendama, tahan just nimelt katoliiklasena olla inimketis esireas kaitsmaks Kuremäe õdede usuvabadust ja eesti rahva au, mida Läänemetsa ja teiste siseministeeriumi revolutsiooniliste madruste laamendamine on sügavalt haavanud.“

Minu soovitus härra Järvile oleks mediteerida ja fantaseerida kusagil spetsiaalselt selleks sisseseatud kohas, soovitavalt pehmeks vooderdatud seintega. Siseminister on korduvalt rõhutanud, et mitte ühtegi kirikut ei suleta, nii et jälle tuleb lugupeetud objektivisti suust saatanlik suits. Lisaks on härra Järvi väikse meediamogulina halb katoliiklane, kuna pole tõstnud kordagi häält Venemaal tagakiusatud katoliku kiriku kaitseks, katoliku ja ka luteri preestrite tagakiusamise vastu. Rääkimata sellest, et Vene õigeusukiriku vaen katoliiklaste vastu (kes ei olevatki kristlased) on nõnda suur, et härra Järvi võib seal ohustatud olla. Rääkimata sellest, et umbkeelsed võivad pidada eestlast provokaatoriks.

Siseministeeriumi töötajate revolutsioonilisteks madrusteks sõimamine ei tee härra Järvile au. Inimesed teevad tööd korra ja seaduslikkuse tagamiseks Eestis, ja kui – jumal hoidku sellest – tuleks härra Järvil sattuda kurikaelte küüsi, tõttaksid politseinikud teda päästma, ja miski ütleb mulle, et ta ei keeldukski „revolutsiooniliste madruste“ abist.

Pärast Eesti iseseisvumist allutas Eesti valitsus 1919. aastal Kuremäe kloostri Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule, mis ei allunud alates 1923. aastast Moskvale, ja see oli vabaks saanud rahva ainuõige samm, kuna Moskva kirik on üks okupatsiooni ja rõhumise instrumente. Praegune EV on esimese Eesti Wabariigi õigusjärglane, rahunege nüüd maha.

Kuna isegi Eesti „vene maailmas“ ei leidu ullikesi, kes läheksid Pühtitsale heast peast nunnadeks, töötab klooster aastakümneid migratsioonipumbana: tulevased nunnad veeti sisse Venemaalt, mõne aja pärast said nad ka elamisloa.

Ja härra Järvi, mida tähendab „olla inimketi esireas“? Olete te inimketti kunagi üldse näinud? No et üldse ketti? Kas ketil saab olla „esirea nõrgim lüli“? Tahate te olla keti lülina kuidagi põiki või? Ärge enam niisugust nalja tehke.

Uskuge, eestlastel on teisigi muresid peale ukrainlaste tapmist õnnistanud kagebiidi Kirill Gundjajevi võimu säilitamise eest võitlemise Eestis. Ja eestlastel ei ole varuks kullakange ja totalitaarse sekti – vabandust, internatsionaalse usuorganisatsiooni – toetust.

Olge nüüd.

Ivan Makarov