Usaldus kiriku vastu algab usaldusest vaimulike vastu: lihtne jumalasse uskuv inimene näeb preestris vahemeest enda ja looja vahel.
Minu kui mitteuskliku jaoks olid kokkupuuted vaimulikega juhuslikud ja põgusad. Kui mu ema maeti, kutsus mu õde, lähtudes oma parimatest kavatsustest, kohale mingi siinse tuntud õigeusupapi. See turske habemik rjasas hakkas mu ema haual meie raha eest pajatama kõuehäälselt ja pikalt ehedat õudust, rääkima põrgukateldest ja muust jubedast, ähvardades kõiki patustajaid (matuseliste näol, teisi seal ei olnud) vältimatu ja julma kättemaksuga. Ja mida kauem ta rääkis, seda rohkem läks hoogu, joovastudes omaenda süngusest.
Minu ema oli hea ja helge inimene, abivalmis ja omakasupüüdmatu habras naine, kes armastas oma lapsi ja lapselapsi piiritult ja ennastunustavalt. Ma ei saanudki aru, miks pidi tema kurba ärasaatmist nõnda helindama selline tahumatu saadanas.
Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundub mulle, et tegemist ongi üsna kurja kirikuga. Moskva patriarhaat õnnistas ukrainlaste genotsiidi, nimetas agressiooni „pühaks sõjaks“ ja kohustas kõiki oma stavropigiaalseid „allasutusi“ palvetama võidu nimel, sellest kohustuslikuks tehtud verejanulisest palvest keeldunud vaimulikud heideti kirikust välja ja keelati jumalat teenimast. Loomulikult saadi Kirilli aparaadis nendest „üleastumistest“ teada pealekaebajatelt, ehk koputajatelt, seda enam et nii patriarh ise kui ka tema esindaja Eestis jpt on FSB töötajad, mõnel on ka ohvitseri auaste.
Hiljuti kutsus Kirill ja tema Moskva patriarhaat Venemaa võime üles taaskehtestama surmanuhtluse, selleks Kirill väänas ühe pühakirja tsitaadi.
See kohutav aeg, kui Venemaal on toimumas veel massilisem pealekaebamine, kui Stalini ajal (ka tänu sellele, et internett hõlbustab seda tegevust), on näidanud, et ka preestrid kaebavad nii teineteise kui ka oma karja peale, reetes pihtimusel saadud ülestunnistusi.
Kurikuulus preester Andrei Tkatšov, kellega asendati kirikust välja heidetud ja pagendatud rahva poolt armastatud Aleksei Uminski, kes oli ainus vaimulik Venemaal, kes julges pidada mõrvatud Boriss Nemtsovi mälestusteenistust, sai hakkama teoga, mis hävitab igasuguse usalduse vene õigeusukiriku vastu. Tkatšovi tegu on ilmselt üks tuhandetest vilepuhumise juhtumitest, kuid sai avalikuks seetõttu, et tegemist on patriarhi favoriidi ja kiriku agressiivseima ja deržavameelseima telenäost preestriga.
Pühapäeva hommikul peeti Tkatšovi hallatavas kirikus otse liturgia ajal kinni kirikuline Aleksei Sevastjanenko, kelle peale koputas organitele Andrei Tkatšov ise ja politsei kutsus katedraali üks preestri abilistest. Preester rikkus pihisaladust: Sevastjanenko sai süüdistuse „Venemaa armee diskrediteerimises“, sest ütles preestrile Ukraina sõja kontekstis kahe käsu teksti: „Ära tapa. Ära himusta oma ligimese vara.“
Kusjuures „koputamine“ on vene õigeusukiriku põhiseaduslik kohustus juba aastasadu: 15. mail 1722. a. oli avaldatud ja kõigisse eparhiatesse lähetatud püha sinodi ukaas, mis kohustas kirikute vaimulikke „viivitamatult teatama võimudele kirikuliste tõrksatest mõtetest“. Ka pärast revolutsiooni tšekaaga koostööd teinud papid koputasid kirikukülastajate ja teineteise peale võidu nagu kurjast vaimust vaevatud, aidates tšekistidel „rohida umbrohust puhtaks viljakandvat rahvavälja.“
Nagu ütles kommenteerides Tkatšovi vilepuhumist Aleksandr Nevzorov: „Olge äärmiselt ettevaatlikud. Pidage meeles, et papid, psühholoogid ja teised teie saladuste „hoidjad“ on reeglina haruldased jätised.“
Samasuguseid intrigaane ja koputajaid kohtab mitte ainult vene õigeusukirikus: minu peale kaebasid pikemat aega ja kollektiivselt, vassides, valetades ja laimates, lausa mitme usulahu teada-tuntud tegelased, Moskva patriarhaadi võimu ustavad kaitsjad.
Seda alatut ja võltsi seltskonda tuleks hoida võimust püssilasu kaugusel. Tegelikult ka kirikust, kus on ju ka väärikaid inimesi. Aga nemad distantseerusid sellest seltskonnast.
Inimesed, olge valvsad.
Ivan Makarov
17 november 2024
