Hea kolleeg Suurest meediamajast:
„Armas Ivan, kirjutan täna kirja Meediavalvurile ja tema lugejatele. Pole mitu nädalat kirjutanud, aga selle tõttu, et lihtsalt pole midagi erilist kirjutada, see, mis ümberringi toimub meenutab Hollywoodi filmi “Lõputu küünlapäev”, kus tegelane ärkab üles ja igapäev üks ja see sama jama ümberringi.
Teed ka hommikul silmad lahti, raadiost hakkab mängima sulle mingitud kohitsetud Eesti laulu staar (originaalfilmis oli vähemasti Sonny ja Cher, kui ma ei eksi), siis hakkavad ümberringi tembutama meessoost ja naissoost kaja kallased (kes neid enam eristab), vooglaidistid, lõputud uudised sellest, et trump kuses hommikul potist mööda ja sööb üldse lapsi ning joob imikute verd, kuhugi ronivad oma tähtsa arvamusega kõigest ja kõigist mingid kellamehed ja lained, siis tehakse sul rahakott sistaks, õhtul kedratakse telerist mitu tundi mingit eesti wremja-ekvivalenti kuuskede ja kanneldega (pole eestlastele jäänud pastlad ja kandled, nagu kuulutas sirbis kaheprotsendi-kristina, vaid kuused ja kandled, mis iseenesest on mõttetud ning debiilsed), siis sa heidad voodisse jääd magama ja hommikul jälle see sama trall. See on õudus! See on lõputu Eesti küünlapäev!
Ma tahan Meediavalvuri lugejaid õnnitleda eelseisva pidupäeva puhul, sest muidu pole mõtet kirjutada. See on kaunis ja oluline päev, mis meenutab meile, et vale, jõhkruse ja silmakirjalikkuse üle on võimalik võitu saada. Eesti vabadus ja iseseisvus pole enesestmõistetav – see on midagi, mida tuleb hoida, kaitsta ja mille üle uhkust tunda. Igaüks meist peab sellele mõtlema sel päeval kui telekas taas mingeid püünel olevaid pelmeenimütsikestes brežneveid ja furtsova-katjasid taas näitab, kes seal tähtsa näoga mingeid lollusi paberilt maha veerivad ja neile klaköörid kaasa plaksutavad.“
21. veebruar 2025