Elades noorena mõned aastad Moskvas ja Leningradis, avastasin ma enda jaoks naljaka kabemängu „в поддавки“, eesti keeles löömakabe-mäng, kui mängupartner püüab oma kabekivid vastase löögi alla seada, kaotada ja seeläbi võita.
See mäng tuli meelde siis, kui ma kuulasin täna avaldatud Objektiivi saadet „Järvi ja Vihuri: e-valimistest ja tühikargamisest Venemaa suunal“. Ainult et nende arvamusliidrite rollile pretendeerivate usuinimeste puhul kaotajaid ses mängus ei ole ei otseseid ega kaudseid. Nad mõlemad võidavad, nagu ühelt poolt Lenini ja teiselt poolt Vladimir Iljitši sõna. Seega võidab sõprus ja vendlus, nagu 9. mail.
See, et mingi Sokrates, kes elas 469-399 eKr ehk oli Kristust mittetundnud hale ketser, kelle õige koht oleks ju meie vahel öeldes piinapingil, olevat väitnud, et vaidluses koorub tõde, täna ei loe. Mida me näeme ka kolmapäevasel infotunnil Riigikogus.
Kujutage ette pilti: kaks täiseas mees, üks vene papi habemega ja teine hoolikalt raseeritud, istuvad teineteise vastas, vaatavad armunult silma ja nõustuvad teineteisega kõiges, vastasistuja iga ka kõige kahtlasema väitega, täiendades teineteise aegluubis avaldusi samasisulise monotoonse kurnava nõustumisjutuga. Vahel on selline tunne, et see plaat on rikutud nii õnnestunult, et jääb pidevalt mingeid tarkuseteri kordama, ainult et mitte nõela jõhkra tagasihüppamise teel, vaid sujuvalt, kusjuures 78-st plaati mängitakse kiirusel 33 1/3.
Kõigepealt stiilist ja tempost: jääb selline mulje, et saade on mõeldud vaegkuuljate- ja mõtlejatele: et kuulajal on just selline puue, et ta tõesti kuuleb halvasti, aga kui rääkida hästi aeglaselt, siis eristab ta sõnu. Ja see vaegkuulja on hästi aeglase taibuga, seepärast on aeglane rääkimine otse tema poolkurtidesse kõrvadesse topeltkasulik, kuna ta aeglaselt reageeriv aju jõuab hõredat informatsiooni ka vastu võtta ja mõtestama hakata.
Aga maitse üle ei vaielda – kui eeldatakse, et auditoorium koosneb puuetega idiootidest, siis neid koheldaksegi nagu idioote.
Ja koheldakse kohe kindlasti – siin tsitaat härra Järvi enda ausast ja otsekohesest hinnangust oma rahvale (eelnevalt vabandan, kuna mees kipub seda kogu aeg kordama, lõputuna ainult näiv eetritund peab ju ikka täidetud olema):
„Jah, Eesti käitumine rahvusvahelisel areenil, eelkõige Venemaa suhtes, on pikemat aega minu arvates meenutanud sellise suurema isanda sülekoera käitumist, ehk teiste sõnadega sellise looma käitumist, kes haugub, klähvib suure karu peale, aga teades väga hästi, et tal on sein või puu vahel, et karu ei tule teda ründama. Ja või et tal on seljataga veel suurem elukas, kes teda kaitseb, kui karu peaks tulema teda ründama. Ja mina ütlen ausalt, et see on igati vääritu käitumine. See on käitumine, mis näitab nagu väga tõsiseid psühholoogilisi puudusi meie rahva iseloomus.“
Ah et Eesti on klähviv sülekoer, on igati vääritult käituv loom, ja et meie rahva iseloomus on väga tõsiseid psühholoogilisi puudusi? Psühhopaadist rahvas siis? Kulla härra marginaalse mölakasti katoliiklane, see ei ole teie rahvas. Ja seda alatust – et Ivan Makarovil on „psühholoogilisi puudusi“ – on Teie vaimne kaksik Vooglaid ja kaasvestjast preester Vihuri – levitanud meedias ka minu kohta. Mis on, nõustugem, väga madal, kuigi keskajal saatsid teie kolleegid „psühholoogiliste puudustega“ inimesi tuleriidale, KGB saatis aga erivanglatesse, mida nimetati „haiglateks“, ja „raviti“ seal juurviljaks või surnuks.
Aga mul on hea meel olla isegi teie inimvihkajaliku definitsiooni järgi meie rahva osa.
Ja tänase saate teine tükk – esimene, mis puudutas e-valimisi, meenutas kahe Isabel I ja Fernando II aegse inkvisiitori targutamist mõnusal puhkehetkel põlvekruvide ja strappado kasutamise vahel Richard Trevithicki ja George Stephensoni auruveduri eelistest Jefimi ja Mironi Tšerepanovite auruveduriga võrreldes – oli hiljutise Markus Järvi samateemalise loo monotoonne ümberjutustamine, sealt ka lugupeetud Objektiivi peatoimetaja lemmikväljend „tühikargamine“, mis võib ju Freudi järgi väljendada mingeid autori rahuldamata salakirgi. Aga võib ka mitte väljendada, see polegi minu asi. Vaba maa, mis sest, et klähviv.
Kahjuks ei saa siin kasutada Eestis populaarset hädakisa „tule taevas appi!“, kuna selle hämara ala jätan ma ikka pimeda usu professionaalidele ehk saatejuhtidele.
Jätkake samas vaimus, härrased, aga ärge unustage „meie rahva“ asemel kasutada venepärasemat „holopid“, see erineks hästi oma truualamlikkusega teiste eestlaste „tühikargamisest“.
Ja tehke ruttu, karu tuleb.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR. Eestis armastatud Gubaidullina õigustas ukrainlaste genotsiidi