Võtsin paaripäevase pausi. Tegin sel ajal tööd, mis toidab, ja mõtlesin natuke Meediavalvuri tegevuse üle, analüüsisin olukorda ja tulin mõningatele kindlatele järeldustele, millest juhindun edaspidi.
Esiteks jätab mind nüüd täiesti külmaks EKRE saatus. Usaldasin mind sinna kutsunud inimesi, see oli mu esimene poliitiline kogemus. Oli palju head ja töötasin seal paar aastat ennast ribadeks, ei olnud mul puhkust ega puhkepäevi. Kuid pärast erakonna täiesti arutut lammutamist oli olukord muutunud. Minu endine hea väljaanne Uued Uudised avaldas lugusid Pariisis ringi luusivast saatanast ja ka sellest, et eesti lipp tuleb Pikalt Hermannilt ära koristada ja kõik sinimustvalged viia pööningule. Nii UU-s kui ka selle „ühendatud anumas“ Objektiivis hakati regulaarselt mõnitama oma kodu kaitsvaid ukrainlasi.
Seni kuni EKRE fraktsiooni liige on Varro Vooglaid, kes ei soovinud hääletada ei röövitud ukraina laste vanematele tagastamise poolt ega krimmitatarlaste vastu sooritatud kuritegude genotsiidiks tunnistamise poolt, kes kaitseb nii inimsusevastaseid kuritegusid tagantkihutava Moskva patriarhaadi mõjuvõimu ja sõjakurjategija Putinit toetavate Vene oligarhide vara Eestis, häbistab EKRE ennast kui eestivastane ühendus ja kompromiteerib rahvuskonservatismi tervikuna. Kõik lärmakalt lausutud sõnad eesti rahva huvidest ja kestmisest on sellest johtuvalt silmakirjalik loba. Nagu kirjutas mulle mõjukas EKRE riigikogulane juba mõnda aega tagasi, on Mart Helme välja öelnud, et koostöö Vooglaidiga selle Riigikogu koosseisu lõpuni ilmselt ei kesta, sest ta on erakonna mainele korduvalt halba teinud. Kuid paistab, et needki sõnad on katteta udu, ju siis üks mandaat kaalub EKRE jaoks täna üle kõik eestlaste ja Eesti huvid.
Kui ekrelasest Riigikogu liige ja Perekonna soosik Rain Epler paneb kirglikult tatti avalikul üritusel mingi habemikuga, on see EKRE põhimõtete üle näitlik ilkumine. President Toomas Hendrik Ilvese abikaasa suudles samuti võõra mehega avalikult, ja kuigi see oli loomulikum ehk naine suudles mehega, lahutas härra Ilves oma naisest.
EKRE kui inspiratsiooniallikas on seega minu jaoks ammendunud – seal on ikka veel väärikaid inimesi, kuid nad ilmselgelt ei soovi jagada suud pruukinud parteikaaslaste saatust, seda enam et ei tõstnud nende kaitseks häält ja on seega ju lömitajad ja argpüksid.
Kui pean vajalikuks, siis puudutan seda teemat edaspidigi lähtudes konkreetsetest tegudest ja avaldustest, aga see teema ei ole minu jaoks enam atraktiivne, et keegi seal tagapingil karjub oma armastusest Eesti ja eestlaste vastu, enda kõrval jõllitamas mingi dzeržinski.
Nüüd olulisem teema – Meediavalvuri sõbrad. Jah, ma ei ole deklareerinud, et ei taha olla alandlike orjade sõber, aga nüüd siis tagantjärgi möönan: mitteaustatud orjameelsed lömitajad, ärge saatke mulle palun oma haledaid sõbrakutseid. Ega ma juhuslikult ei kustutanud oma endist FB kontot koos 3500 „sõbraga“. Minu sõbrad ei käi käpukil, nad on ikka sirge seljaga.
Arvasin, et alustades puhtalt lehelt saan arvestada väiksema, kuid kindlameelsema sõprade ringiga, keda huvitab see Eestis ja lähiümbruses toimuv, millest ei kirjutata või mida ei analüüsita. Aga panin kõvasti mööda ja palju aega kulus sellele, et selgitada nii mõnelegi „sõbrale“, et ma tsiteerides stenogramme ja viidates faktidele ei „lahmi“ ja ei „valeta“, vaid tsiteerin täpselt ja viitan faktidele. Ausalt, mul on oma eluga targematki teha, kui selgitada midagi mulle ennast sõpradeks pakkunud VV-de fännidele ja moskoviitluse kummardajatele.
Tõukeks praeguseks looks aga on osutunud asjaolu, mis oleks ju täiesti uskumatu, kui polnuks fakt.
Mõned aastad tagasi kolis teise Euroopa riiki, mõnusale soojale maale mees, kes oli võimulähedane, kasutas tasuta ateljeed Tallinna kesklinnas, aga jäädes võimuvahetusega hüvedest ilma, hakkas vihkama eesti riiki.
Ta salvestas võõrsil olles kümneid videopöördumisi, nii eesti kui ka vene puukeeles, kus nimetas Eestit pidevalt „fašistlikuks riigiks“ ja avaldas veendumust, et juba varsti-varsti tulevad Putini väed ja Venemaa võtab Eesti enda alla, et see oleks ajalooliselt õige. Ja et kõik kohutavad russofoobid saavad rängalt karistatud.
Ta tegi mahukad venekeelsed pöördumised „Lugupeetud Venemaa president Vladimir Vladimirovitš Putin“ ja „Lugupeetud Vene rahvas!“, kus rääkis samu asju ja vabandas „eesti fašistide“ pärast. Ta esines nende juttudega ka jätis Solovjovi saates.
Ta maalis kogunisti vene tanki ja pani maali oksjonile, kuid keegi ei tahtnud osta seda kunsti isegi rublade eest ja lõpuks soetas selle võileivahinna eest mingi sotsrootslasest idioot.
Kuid siis läks halvasti, naine viskas mehe välja palmide alla ja mehel avastati raske haigus. Ta kohe leidis jumala, pöördus tagasi õnneks Putini poolt veel okupeerimata „fašistlikusse Eestisse“ ja saab siin arstiabi. Pöördumisi Venemaa poole üleskutsetega okupeerida Eestit ta küll enam ei postita, aga mulle saatis jälle soovituse, et ma emigreeruksin.
Mõni päev tagasi postitas ta aga jutu sellest, kuidas käis poes, ostis seal piima ja jõi terve paki kohe ära, ja et kui hea on ikka see eesti piim.
See postitus sai üle 120 laigi, kus vilksatas ka minu FB-sõprade nimesid.
Siit minu palve: mul tõesti ei ole mahti teha oma sõpruskonnas „reha“, nagu ütles mulle üks hea minister. Kõik sellised minule sõbrakutseid saatnud orjahinged, eemaldage palun ennast ise minu väärikast nimekirjast. Olen vaba inimene ja kirjutan vabadele inimestele, olgu neid kasvõi käputäis. Teie aga lakkuge edasi oma isanda saabast. Saage oma pehkinud ajudega aru, et te laigite sisuliselt kümnete tuhandete praeguste eestlaste tapmist ja küüditamist taotlenud inimest.
Ja ma kohe kindlasti ei hakka lähiajal enam keskööl või varahommikul hankima, tõlkima ja analüüsima teie jaoks ülitähtsaid või siis lihtsalt unikaalseid sündmusi, millest peavool kirjutaks vaid paari päeva möödudes, kui üldse kirjutaks. Ootan mõnda aega, kuniks te siit uttu tõmbate.
Ja too eestivihkajast putinist, kes pöördus häda pärast tagasi „fašistlikusse Eestisse“ – paranegu ikka, inimelu on püha.
Ja et talle eesti piim kurku ei jääks.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR. Saagem tuttavaks: tema pühadus Moskva patriarhaadi doktor Mengele Verhoturski
Tsensor on hoos!
LOLL või LALL
Tõeliselt aus ja siiras jutt, millele kirjutan kahe käega alla. Aga mainitud nimetu moskoviit on kunstnik Neeme Lall. Moskoviit on isegi liiga hea nimetus nii paadunud putinistile, stalinistile ehk suurvene šovinistile.
Kui ta pahast Natsi-Eestist lahkus, siis oli ta veel suht normaalne, kuigi väga punane, aga Vene sõja puhkedes hakkas tal katus täiega sõitma – tegi videokõne Putini endaga ja osales Solovjovi saates. Eriline m…nn ja reetur, kes sõja ajal suhtleb sajandi suurima massimõrvariga, Eesti riigi vaenlasega.
Üks endine naine ei tahtnud ühisele lapsele nimeks panna Juku Lall, kuna see kõlab nagu Juku Loll. Aga Neeme Lall nõudis lapse nimeks just Juku. Sellepärast naine temaga suhted katkestaski. Ükski täie aruga naine ju ei taha ennast siduda lolli Lalliga.
Nüüd siis kui sõjapalavikus Lall päris hulluks läks, siis sai ta lahti ka heast eesti naisest Hispaanias. Rikkus Hispaanias oma hea õnne, mis nii kaunilt algas. Ju siis oli Putin tähtsam.
Ma blokeerisin Lalli juba sõja alguses, kuna tema vihakõne Eesti, Hispaania ja Euroopa vastu muutus talumatuks. Seetõttu oli mulle uudiseks, et mees tuli tagasi vihatud “fašistlikusse” Eestisse. Paneb imestama, et hea lahke Eesti riik ta vastu võttis. Minu arvates peaks Lall istuma vanglas riigireeturina. Kui üldse miski, siis tema kõne on puhas vihakõne oma maa ja rahva vastu, ning verivaenlase kiituseks.
Ta on tõesti jälk, kutsus Putinit “fašistlikku” Eestit okupeerima, arvas, et tuleb siia vene tanki seljas. Mul oli üks tuttav kaitseliitlane, ta on ka tuntud ajakirjanik ja poliitik, kes ütles, mida ta teeb, kui näeb seda tüüpi. Ütles väga konkreetselt. Aga lollist veel madalamad on need orjad ja lömitajad, kes teda FB-s laigivad ja talle p…e poevad.
Väga aus ja otsekohene kirjutis. Lugesin FB-s, aga kommenteerida ei saanud, sest koristati niuhti ära. Aitäh sulle Ivan.
Aitäh, hea Irja!