EKRE masendav valimiskaotus Tallinnas, kus jäädi alla valimiskünnise, on erakonna ebaloomuliku metamorfoosi loomulik tulemus, kuigi süüdistatakse oma läbikukkumises tavakohaselt kõiki teisi.
Täna ilmus Uutes Uudistes EELK kirikuõpetaja Veiko Vihuri lugu „Kas EKRE hääled Tallinnas kanditi „parempoolsetele“ ja sotsidele?“, mis oma rumaluse astme poolest on erakordne isegi selle autori puhul, kes kord tsiteerib ise seda teadmata Leninit, kord väidab, et läänelikud väärtused seisnevad üksnes homoseksualismi upitamises.
Häda, õigemini kitsalt EKRE häda on selles, et Tallinna valijad ei ole igasuguseid bõliinasid tõe pähe võtvad provintsiaalid, see on väga heal järjel ultrakaasaegne linn, kus EKRE kõneisikuteks said mingid sektandid, kellega hoiavad ettevaatlikult distantsi nii Viilma kui ja Jourdani kirikud. Kaasajaga sammu pidavatele Tallinna elanikele, ka nüüdseks juba endistele EKRE valijatele, ilmselgelt ei meeldinud ei Moskva genotsiidipatriarhaadi maruline toetamine, ei ukraina vabadusvõitlejate süstemaatiline mõnitamine, et veel KGB ajal värvatud euroreetur Orbani kummardamine. Kui hea Martin Helme arvas, et tema fraktsiooni liikme initsiatiiv – keelata riigikogu külastamine lastele ja noortele, kes ei ole ranges riietuses, nagu matustel – meelitab juurde noori ja nende vanemaid, siis ta eksis rängalt: vanemad ei taha enda lastele juhendajat ajaloolise süsteemse pedofiiliaga kirikust. EKRE organis Uued Uudised ilmunud Vihuri üleskutsed eestlastele võtta maha kõik riigilipud ei innustanud neidsamu eestlasi ei lippe maha tõmbama ega EKRE poolt hääletama.
Selleks peab ikka midagi viga olema, et korrata endale jalga laskmist e-valimistega. Riigikogu valimistel kutsusid EKRE juhid hüsteeriliselt mitte e-hääletama ja jäidki mitmest mandaadist ilma, kuna valijad kuulasid sõna ja ei hääletanudki EKRE poolt elektrooniliselt. Nüüd aga kõik kordus, Helme perekond astus teist korda sama reha peale ja tammus seal peal – milleks nüüd nutta, et pea on valutavaid muhke täis. Sama rumal oli loota, et pärast härra Põlluaasa, Valge jpt prominentsete poliitikute väljasöömist EKRE-st ja raskete patsientide meditsiinikonverentsi Tallinnas paraneb häältesaak oluliselt. Kui naiivne peab olema inimene, kes arvab, et mida vähem on Helme perekonna kõrval seisvaid mõjukaid figuure, seda pimestavam on nende enda sära.
Tallinna nimekirjad olid masendavalt nõrgad, esinumbritele ei järgnenud mitte ühtegi tuntud nime. Ka esinumbrid ise olid nõrgad, v.a. Martin Helme ise. Tallinna esinumbriteks olid kolm Helmet, see tseremooniatus hakkab juba inimesi ärritama. Siinjuures peab ütlema, et ega Martinil valikut polnudki, Helmed olid kõigist EKRE kandidaatidest Tallinnas kõige tuntumad. Kusjuures häältesaak Tallinnas ei olnud ju ühe perekonna kohta sugugi kehv, aga perefirma suures poliitikas ei ole paraku jätkusuutlik. Viskasite üle parda inimesed, kes tegid EKRE tugevaks ja mõjukaks, nüüd aga heideti üle parda teid endid. Ise näitasite valijatele eeskuju.
Veelkord: tallinlased on oma enamuses kaasaegsed inimesed, keda ei ahvatle hääletama EKRE suuvoodriteks muutunud figuurid naftaliinistes rjassades ja nende pime irratsionaalne keskaegne tigedus. Nendel ei ole reaalset haridustki (üks nendest on küll nõrguke jurist, kes pidevalt kaotab tema enda algatatud protsesse) ja normaalset elementaarsegi silmaringiga inimest ei rahulda see, et ennast kunagi rahvuslasteks tituleerinud seltskond ajab mingit müstikapõhist iba, moskoviitlikku retoorikat, mainib pidevalt (ja mitte kurja sõnaga) Putinit ja kaitseb mingeid FSB-nunnasid, keda keegi ei ründagi, kaitseb riigikogu tribüünilt vanglas istuvat provokaatorist riigireeturit, keda isegi venelased ei valinud, ja sõimates valimiste eel ilgelt Isamaad ja eesti riiki oli valimiskünnise ületamise korral valmis hakata kolmekordse kriminaalpartei ja selle peaseligerlase puudliks. Mida teostataksegi Pärnu mastaabis, lükates tagasi Isamaa koalitsiooniettepanekut ja kavatsedes ühtida seal ihaldatud kesiklaga.
Väita, et osa valijaid on reetnud EKRE-t, on vale. Hoopis EKRE reetis erakonda usaldanud inimesi, sealhulgas Põlluaasa, Valge, Froshi, Kunnase, Kaalepi jpt valijaid, sest eesti rahvuslased ei saa olla moskoviidid ja unistada koalitsioonist Jedinaja Rossija sõsarparteiga, kus on estofoobid Toom ja Tšaplõgin. Ja konservatiivid ei tantsi homohümni I.M.C.A. saatel ja ei suudle kirglikult suule teisi mehi avalikes kohtades. Nõnda käitudes ollakse rahvuslaste ja konservatiivide häbiplekk, silmakirjateenrid. Mõnitades oma kodudes tapetavaid ukrainlasi ollakse nõnda madalale langenud, et sealt tõusta oleks väga raske. Kui pime peab olema poliitik, et mitte märgata, et oma ajalugu mäletavad eestlased tunnevad kaasa oma lapsi kaitsvatele ukrainlastele, mitte aga vägistajate ja sadistide vallutusjõugule.
Mõnest Tallinnas valimistel põrunud EKRE liikmest on inimlikult kahju, sest need inimesed pühendasid end erakonnale heas usus ja mitte lootes rikastuda, aga tuttavaid nimesid seal nimekirjades oli vaid üksikuid. EKRE tõesti lasi endale korduvalt jalga ja ärgu väitku, et jäi lombakaks kellegi teise sepitsuste tõttu. Ei, ei ole teie põrumises süüdi ei kurjad sotsid, homoagenda ega president Zelenskõi, kelle üle te oma Uutes Uudistes pidevalt ja fantaasiavaeselt ilgute. Nüüd on olukord tõsine: kui lähima kahe aasta jooksul ennast käsile ei võeta ja jätkatakse mõttetut räuskamist ja kõikide teiste süüdistamist, siis võidakse ka riigipajukist ilma jääda. Mitte et eesti rahva jaoks sellest midagi oluliselt muutuks.
Loomulikult ei saa päris demokraatlikuks nimetada naeruväärset süsteemi, kui Tallinna linnavolikokku pääsesid keskerakonnlased, kes kogusid 40, 68, 71, 75, 79, 90 häält ja terve jõuk vanu kulunud savisaarlastest stagnanti ja klouni paarisaja häälega per kärss, samas kui 1258 häält saanud Martin Helme jäi välja. See on ju nagu mingi absurdne anekdoot.
Aga see ei ole nüüd küll e-hääletuse süü.
Ivan Makarov
21. oktoober 2025
Pahvatasin naerma nii, et saiapudi lendas suust välja… mul tekkis meeles pilt, kuidas inimene tammub reha peal, karjub hoopide valust, aga keeldub lahkumast ja jätkab tammumist … seejärel tulistab paugu ühesse jalasse, siis teisesse ja viimaks kubemesse … seejärel läheb asi jälle tõsisemaks ja jälle naljakamaks … valus tõde, valus lugeda …
EKRE tammus korduvalt reha peal, siis lasi endale jalga – vasakusse, paremasse ja lõpuks ka kubemesse… Kumb paukus rohkem, kas reha või püstol, ei tea, aga valus kuulda, nii kõva ragin nagu ilutulestik uusaasta ööl.