Tänane valitsuse infotund Riigikogus möödus EKRE fraktsiooni domineerimisel.
EKRE fraktsioonis domineeris omakorda parteitu Varro Vooglaid, kes paistab üle võtvat nii erakonna peaideoloogi kui ka fraktsiooni esimehe funktsioone.
Tänane infotund näitas, et EKRE esindab nüüd põhiliselt Moskva patriarhaadi huve Eestis ja Kremli huve Ukraina sõjas. Eesti valijate probleemid ei huvita „rahvuskonservatiive“ enam peaaegu üldse, majandus- ja tööstusministrile keegi ei esitanud mitte ühtegi küsimust, mis lubas peaministril Kristen Michalil tõdeda, et järelikult on selles valdkonnas kõik korras.
EKRE fraktsioon nägi välja nagu vähemuskatoliiklase kannupoiste rühm, oma küsimustes viidati pidevalt Vooglaiu sõnadele, küsiti hüsteeriliselt ja tekitati sõjapaanikat.
Kuid kõige sõgedam oli vana hea Mart Helme poolt avaldatud suur mure sõnavabaduse pärast eesti meedias. See oli päris naljakas, kuna sõnavabaduse musternäide Eestis on ju järelikult Objektiiv ja Uued Uudised, kus järelikult kõik arvamused on teretulnud. Ka see, kuidas EKRE uus vaimuliider Vooglaid ajakirjaniku meeleavalduselt minema ajas, on veel värskelt meeles.
See, et Vooglaid nõuab järjepidevalt mingeid diplomaatilisi samme, et üritada Venemaad moosida Ukraina hülgamise arvelt, on naeruväärne. See on moskoviitlik jutt puhtal kujul. Ülalmainitud „vaba sõna“ väljaannetes käib oma kodu kaitsvate ukrainlaste mõnitamine täistuuridel, kas EV valitsus peaks siis seda räpakust ja alatust matkima?
Vooglaid maalis EKRE fraktsiooni nimel korduvalt pilti, nagu oleks eesti valitsus valmis Pühtitsa nunnasid kloostrist jõuga välja tõstma. Tegemist on primitiivse vassimise ja otsese valetamisega, täiesti alusetu pingete provotseerimisega.
Kunagi rahvuskonservatiivne erakond on muudetud mingiks klerikaali kaaskonnaks, mis vastandub mitte ainult eesti valitsusele, vaid ka opositsioonilistele jõududele, v.a. keskerakond. Nagu oleks tegemist kurikuulsa Juku, täpsemalt Vovotškaga eesti parlamendis. Alati mingi äng, alati kisa, alati minnakse isiklikuks.
Kuidagi liiga hale lõpp, Mart. Ja ära karju kogu aeg saalist – esiteks sellest pole kasu, kuna ilma mikrofonita ei saa sinu sõnadest niikuinii aru, ja teiseks kogub vaoshoitud ja korrektne peaminister aina plusspunkte. „Rahvuskonservatiividena“ peaksite ju teadma, et eestlased on ujeduseni vaoshoitud inimesed, kes räuskavad vahel küll, kuid ainult siis, kui väga purjus on, mida ka juhtub. Paistab, et närviline tütarlaps oli teie jaoks palju kergem saak, siin aga sattus liiga kõva pähkel teie pragunevate lõugade vahele.
Võtke ennast kätte, Vooglaid sai riigikokku EKRE nimekirjas, mitte Helmed ei saanud parlamenti Vooglaiu nimekirjas.
Ivan Makarov
Põhjus, miks Vooglaid on EKRE fraktsioonis mõjuvõimuga, on tema põhimõttekindlus. Tal on täiesti ükskõik, millist häält koerad tema karavani suunas toodavad. Autorile, kes on ilmselt teismeast saati jooksnud eestlaste seas populaarsest trendist trendini (lääne poppmuusika—nõukogudevastasus—venevastasus—EKRE-vastasus) on selline käitumisviis lihtsalt arusaamatu. Fakt, et Varro suudab elada ka ilma arvamusliidri tiitlite ja vahukooretortideta, kuhu kämblad sisse suruda, on müsteerium. Ja tekitab viha. Uskumatut viha.
Väga kummastav argumentatsioon. Sama laialivalguv kui vahukooretort, kuhu kämmal sisse surutud.
Vabandan mentaalse stressi tekitamise eest enne kõigile eestlastele niigi stressirohket intensiivset kütteperioodi. Vähem “kummastavam” mõttearendus, ainult Teile: “VARRO VOOGLAID PAHA! PAHIM! KÕIGE PAHIM!”
Antud olukorras oli piinlik tallaluse Perekonna pärast, VV isikuomaduste hindamine ei ole minu jaoks primaarne, aga teil võib ju ka õigus olla.
Kuldsed sõnad. Kummaline, et autor Teid tsenseerima pole asunud.
Autori “raske lapsepõlv” ei puutu vist siiski asjasse, kuna jutt käib tänasest päevast. “Vahekooretordi” asemel on seal teatavasti kullakangid. Härra Vooglaid sai riigikokku EKRE nimekirjas, mingisuguste temale ainuomaste eksklusiivsete põhimõtete teistele pidev nina alla hõõrumine on õigustatud sõltumatu kandidaadina valituks saanud poliitiku puhul, tema aga lasi liugu EKRE häältel ja peaks seega arvestama oma sõnavõttudes ja tegevuses erakonnaga. Minu peale kaebas ta erakonnajuhtidele küll, kandes kirjalikult ette, et ma ei vasta EKRE nõuniku staatusele, kuna julgesin väljendada oma arvamust tema suhtes. Selline õilis rüütel siis, kulla musterkristlane.
Kuigi “vahekooretordi” apetiitsus oleneks ilmselt “vahe” omanikust, siis sellist kirjaviga mina ülal ei teinud. “Kullakangid” on puhas (võiks öelda, et ka “haige”) hüpotees, millega on lagedale tulnud Teie-sarnased trendied, kes ei viitsi isegi sellesse süveneda, mida Vooglaid ütleb, ja keskenduvad selle asemel “mehe [mitte palli] mängimisele.” Mis puutub “valijate häältel liugu laskmisesse”: kas Lasna vanamutid valisid Jufereva Riigikokku, et ta seal venevastast neoliberalismi promoks? Sama küsimuse võiks esitada kõigi “aknaaluste” kohta (kellest on oma valimiseelsed lubadused räigelt reetmata jätnud ainult Grünthal). Ja erinevalt aknaalustest on Vooglaid säilitanud oma algse fraktsiooni, kuhu pettunud valijad soovi korral kaevata saaksid. Kui Vooglaid on tõesti selline mainekahju tekitaja, siis peaks EKRE kontor olema täis kaebekirju (nagu Uute Uudiste mailbox Teie kohta olümpia ajal) ja noore Helme telefon pungil sõnumeid kohalikelt funktsionäridelt, kes Vooglaiu fraktsioonist välja viskamist taotlevad. Teie puhul töötas ju. Samuti pole ma näinud Vooglaidu kunagi kellegile midagi “nina alla hõõrumas”—pigem otsib autor ise iga väikese asja välja, millest skandaal teha. Sisekaemuse ette võtmise asemel on alati hea “kullakange” süüdistada.
Väga hea, olete ennast sisse rääkinud. Kust te teate, mida täis oli Uute Uudiste mailbox? Mina töötasin Uutes Uudistes oma kaks aastat ja mul ei olnud UU postkastile juurdepääsu. Teil siis oli. No palju õnne.
Oma UU karjääri lõpunädalatel õrritasite Te pidevalt UU lugejaskonda stiilis “kaevake, kaevake, raisad.” Fraas “mida arvab täna meie vaenlane, lugeja?” leidis kasutust. Te kandsite lõputut halba tagasisidet nagu aumärki, ja võrdlesite, kui mu mälu ei peta, UU lugejaskonda isegi “vatnikutega,” kes Teie peale omal ajal venekeelsete artiklite pärast kaevanud olid. Seega pole eriti suur samm eeldada, et lõviosa negatiivsest tagasisidest tuli UUsse meilitsi. Alternatiivselt võite uskuda, et ma olen tegelikult Slidnik ja et kogu kriitika on üks suur infooperatsioon Teie vastu. Teie valik.
Varro Vooglaid sai 2023. aasta Riigikogu valimistel parteituna EKRE nimekirjas (kuhu teda kutsus EKRE juhtkond) 2 509 häält, olles tookord EKRE nimekirjas häältearvult 11. riigikokku pääsenutest 10. valitu. Temast enam hääli tõid EKRE nimekirjale Mart Helme (jätkuvalt EKRE liige, aseesimees), Henn Põllusaas (nüüdseks EKREst lahkunu), Jaak Madison (nüüdseks keskerakondlane), Martin Helme (EKRE esimees), Helle-Moonika Helme (EKRE liige), Leo Kunnas (EKREst lahkunu), Rain Epler (EKRE liige), Kert Kingo (EKRE liige), Peeter Ernits (jäi riigikogust välja, nüüdseks EKREst lahkunu), Ants Frosch (EKREst lahkunu).
See nimekiri ja need arvud kirjeldavad Ivan Makarovi meelest Varro Vooglaidi “liugu laskmist EKRE häältel”? Ühtlasi EKREst lahkunute häältel “liugu laskmist”?
Ivan Makarovi järjekordne, maniakaalse vimmaga Varro Vooglaidi rünnata üritav paskvill ei paljasta muud kui vaid seda, et taoliste poliitiliste paskvillide treialitel puudub vähimgi puutumus ausameelsusega. SEE žanr lihtsalt ei nõuagi autorilt ei moraalset autunnet ega arusaama intellektuaalsest aususest.
Tundub – ja mulle tundus see juba tema Uute Uudiste karjääri päevil -, et Ivan Makarov ise peab end sedasorti paskvilli-žanri virtuoosiks. No ma’i tea: see maniakaalsena mõjuv vimm VV persooni, intellektuaalse aususe ja järjekindluse ning moraalse selgroo suhtes, millest paskvillant seestunud ja muidugi MISTAHES personaalse, seesmiselt sidusa poliitilise platvormi puudumine – uputaks tema paskvillis mistahes žanrikohase “teravmeelsuse”. Kui isegi puhtteoreetiliselt eeldada, et paskvilli žanris sihuke asi eksisteeriks.
Aga noh, paskvillant Makarov paistab teatud publiku seas jätkuvalt populaarne olevat, Nii ei maitseasi.
Ivan Makarovi enese “maitset” demonstreerib antud paskvilli lõpus see, et tema meelest “kogub vaoshoitud ja korrektne peaminister aina plusspunkte”…
Juhtusin kuulama neid Michali “vastuseid” /antivastuseid/: tõsi, need OLID oma ülalt-alla ülbuses “vaoshoitumad” kui Ivani enese paskvillidest purskuv hüsteeria, valgudes Michali suust kui pardisitt, mis sumedal suveõhtul tiigipinnale laiali valgub…
Lugege kokku, kui mitu korda te kasutate siin sõna “paskvill”. Ilmselt kümmekond, see kvantiteet peaks siis teie mõistmise kohaselt moonduma vettpidavaks argumendiks. Nüüd kirjutage siia kümme korda sõna “halvaa”, et teil suu magusaks läheks. Aga kas te lugeda oskate? VV ei pääseks oma naeruväärse häältesaagiga üksikkandidaadina riigikokku, nii et väljaspool EKRE nimekirja ja fraktsiooni on ta nulliläheduse kaaluga poliitik.
Varro on kas pahatahtlik või äärmiselt rumal inimene. Kes vähegi ajalugu õppinud, see teab, et Vene lepingud ja rahu lubadused ei pea. Türanni kiitmine ja ohvri laitmine näitab väga labast ja madalat au.
Kui Ekre häälte abil parlanenti saadud, siis muidugi ükskõik Ekre reitingust ja häältest.
Et Vooglaid ilma vahukoore ja tordita tööd teeb, on rumal jutt. Annetustena kogutud 50 000 on ülisuur vahukoore tort, ilma milleta ei teeks ta muhvigi.
Tuli kõva ajaloolane välja. Lausa lepinguõiguse spetsialist.
Räägi, lepinguõiguse spetsialist, kuidas muud sihtasutused/MTÜd kui SAPTK ära elavad? Töötajad magavad tänaval ja söövad prügitünnist, ma eeldan? Haldavad (kuskilt tasuta saadud) veebisaite kohalikus raamatukogus? Teevad jutusaateid turvakaamerate ees?
Võta 50kst pool maha (kui mitte rohkem), jaga tootajate arvuga (vahemalt 2), ja siis 12ga. Kõva kuupalk. Eriti 8 lapse kasvatamiseks.
See, et ilmselgelt muuhulgas Teie annetusi saanud Slava Ukraini nutuga välja mangutud raha kõrvale pani, ei tähenda, et selline praktika oleks üldlevinud.
Vaatasin ka seda Riigikogu infotundi. See viha ja teravus, millega Martin Helme ja Varro Vooglaid küsimusi esitasid, mõjus eemaletõukavalt. Samuti küsimuste sisu: “Mida teete sõja korral ja kuhu suunas peaks Eesti rahvas evakueeruma?”
Need olid esitatud tooniga, nagu oleks Eesti alustanud sõda Vene vastu ja süüdi sõja alustamises.
Pm Michali vastused olid viisakad ja arukad. No mida peaks Eesti valitsus tegema? Kas peaks saatma Moskvasse suure saatkonna kingitustega ja paluma rahu ja armu? MH ja VV, kas te tõesti usute, et sellega saavutaks rahu?
Püha lihtsameelsus. Rahu saavutamine ja püsimine ei sõltu Eestist, vaid Venest. Eesti ei ründa ju Venet, ikka vastupidi. Ukraina toetamine on ainumõeldav kaitse Eestile. Piiririigid kõik koos on tugev jõud, mida ei murra. Piiririikide ühtsuse lõhkumine on Moskva poliitika, kasulik Moskvale. Kui üks piiririik murtud, siis on lihtne järjest kõik murda, ükshaaval. Ukraina üle ilkumine ongi piiririikide ja Euroopa ühtsuse lõhkumine. Kasulik ainult Moskvale
Jutt Eesti neutraliteedist ja rahust ilma liitlasteta, üksinda, on rumalus, seda näitab ajalugu – Pätsi reetmine, alistumine ja sõprusleping Staliniga. Me kõik teame, kuidas see rahu ja sõprus lõppes. Üksik väike piiririik on kerge saak Natsi-Venele. Ilmselgelt MH ja VV soovivad sellise sõpruse ja rahu (Vene rahu) kordumist.
Sisepoliitilise politikaanluse ja parteiviha asemel tahaks näha suurt välispoliitilist pilti, seda, mis on kasulik Eestile tervikuna. Rohkem ühtsust ja üksmeelt, mitte väiklast parteiviha.
Ivan võibolla peaksid need kommentaarid päevikus kustutama või avaldama vaid mõne üksiku, mis tõesti väärib avaldamist? Partei sõduritega ei jõua keegi võidelda. Neid huvitab vaid ühe partei, ideoloogia ja täiesti ebaoluline homode teema, mitte terve Eesti saatus.
Neid ei huvita jutu sisu, vaid see, et “VV ja MH on väärikas, tõsine ja aus inimene” – teda ei tohi arvustada. Nad ei lähtu jutu tõeväärtusest, vaid autoriteedist. Inimese nägu tundub tark, räägib keerulisi ja pikkasi lausesi, järelikult on autoriteet ja tema muidugi teab, mis on tõde. Ja paraku tema jutust ei saada aru, kõik tundub ju nii ilus – rahu – mis saab olla rahu ja sõpruse vastu? Rahu ja sõprus Natsi-Venega, maailma suurima türanniga?
Teie enda jutul on 0 “tõeväärtust.” See on olematu. See pole isegi jutt. Ühtegi mõtet (v.a. “kustutage kommentaarid!”) ei avaldu. Sõnad on raisatud. Klahvid on teinud tühja tööd.
Mis on Teie poolt fännatud artikli “sisu”? Et Vooglaid on “moskoviit” (mida iganes see tähendab—Moskva resident 16. sajandil?)?
“Pikkasi lausesi” on Teie jaoks ilmselgelt diskvalifitseeriv faktor. Saaks ainult “Natsi-Venemaa” karjuda. Täiesti haletsusväärne.
Kallis Ivan, annan teada, et vähemasti ühe hääle sai minult VV just nimelt seetõttu, et ta oli VV, mitte EKRE liige. Nimekiri tuli kasuks muidugi, arvatavasti sotside leeris kandideerides ma ei oleks teda valinud. Aga VV on aus deputaat, mina tänan, et inimene meid võõrasse sõtta ei vea.
Hea Kalle, Teie valik on Teie õigus. Parimat!