Seoses antud lugu illustreeriva pildiga Riigikogu pinginaabritest tuleb meelde üks tõdemus „12 tooli“ raamatust:
„Benderi karmi järelevalve all oli Ippolit Matvejevitš kaotamas omaenda füsiognoomiat ja kiiresti lahustumas Türgi alama poja võimsas intellektis.“
Selle raamatu eestikeelne väljaanne on suhtelise kvaliteediga – Ilfi ja Petrovi särav originaal on tõlgitud kohati ikka üsna tuimalt, veel alles toimuv protsess oli antud juhul muudetud perfektiivseks, irooniline „lõusta“ vanamoodne sünonüüm muudetud äkki „palgeks“ (vt. kuvatõmmist). Aga sellegipoolest annab raamat ettekujutuse sellest, mis toimub seal Riigikogu pingil.
Täna õhtul esines ETV „Ukraina stuudios“ endine ekrelane Alar Laneman, militaarekspert. Tihtipeale näeme teleekraanil ja mujal teist tunnustatud sõjanduse asjatundjat Leo Kunnast. EKRE-st on läinud teisigi intellektuaale ja spetsialiste, keda oli aastaid sunnitud – mis sest, et hambaid krigistades – kutsuma ja võõrustama kogu peavoolumeedia, kuna nad olid parimad. Mis kuradi pärast oli vaja nendest lahti saada – nendest ja nende mandaatidest? Keda nüüd võiks kutsuda – kas Varro Vooglaidit? Ta räägiks jah meeleldi sionistide ja ameerika imperialistide sepitsustest Lähis-Idas ja Ukrainas, lisades: nimetage mind antisemiidiks – ma ei häbene
Ajal, kui teised erakonnad meelitavad enda ridadesse vähegi pädevaid ja mõjukaid prominente, vahel lihtsalt lubades kõrgeid kohti valimisnimekirjas, lausa ostes mandaate ja kinkides ülejooksikutele portfelle, lükkab EKRE oma ajutrusti vastaste teenistusse. Et visata välja sellised mehed, nagu prominent, riigimehe kehastus Henn Põlluaas ja Jaak Valge!
Mulle ka ei imponeeri härra Lanemani uus erakond ja kuulus allkirja tagasikutsumine, kuid see, kelle ridadesse läks Laneman pärast seda, kui talle jalaga anti, ei ole enam jalaga andja asi. Uus erakond eeldab sealset parteidistsipliini ja ühiseid otsuseid. Ise te seda tahtsite. Mida te enam kurjustate? Peaga oli vaja mõelda, mitte Dzeržinski kitsehabemega.
EKRE-s käituti oma eliidiga nagu Putin välismaale pagendatud vaimse ja kultuurieliidiga – Kurajevi, Grebenštšikovi, Hamatova, Akunini ja tuhandete teistega. Putin on kuulus selle poolest, et teda on nõustanud mingid hämarad usuhulludest vanatoid nagu prohvetiks peetud Johann Krestjankin Pihkva-Petseri kloostrist, kellega huilo kohtus korduvalt.
Siit küsimus – kas EKRE-s ise tuldi selle peale, et ajada parimad pagendusse ja muutuda ise vabatahtlikult kärbeskaallasteks, – või seda soovitasid perekonnale mingid rahvusvahelised venemeelsed sektandid.
Arvatavasti kirjutatakse sellest kunagi memuaarides, aga kui see eestlaste ja eestluse lõhestamine ja vastandamine jätkub, siis ma isegi ei tea, kas neid memuaare trükitakse ikka eesti keeles või juba hoopis kirillitsas.
Veel mõni aeg tagasi vastas Kaja Kallas EKRE fraktsiooni küsimustele pühendunult – punastas, vihastas, läks hoogu, tänitas, kuna võttis suurt poliitilist erakonda tõsiselt. Nüüd aga näeb kahanenud fraktsioon rahuliku Kristen Michali muiet.
Milleks enam ägestuda, rahvuskonservatiividest pole enam vastast. Nad panid teineteisele ära.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: „Malle Pärn võiks koostada aukoodeksi konservatiivsetele meestele“
Reeturid said reeturi palga. Mis mõtet oleks EKREl kui see teeks punaste ja lilladega koostööd? Kui Valge ja Põlluaas oleksid riigimehed, siis nad ei oleks korraldanud Kremli joodikute kombel putši.
EKRE toetus on täna ülalpool 10%. Kuhu on jõudnud ERK? Ilma süvariigi abita ei ole neil
kuhugi jõuda ja juba peale järgmisi valimisi tuleb minna SKTd tõstma. Seni saab veel valedega ennast võimule luninud reeturid maksumaksja najal peesitada.
Lapsik on omistada indiviididele, kes võib-olla isiklikult imponeerivad (antud juhul, kuna muidu paha eesti peavoolumeedia neid armastab), korüfeestaatust. “Geenius Laneman, geenius Kunnas, riigimees Põlluaas, riigimees Valge.” Sama ilmne, kui fakt, et peale Vooglaiu ja mees-Helmete on EKRE fraktsiooni jäänud debiilikukari, on tõsiasi, et Laneman on täiesti keskpärane režiimitöötaja (kusjuures sobib igasugune režiim—politrukikoolist läbi EKRE Reformi); Põlluaas on kibestunud kolkaprefekt, kes ei suuda täishäälikuga lõppevat sõna ilma “ä”ta lõpetada; Kunnas on grafomaan ja fantaseerija ja Jaak Valge on elav näide Dunning-Krugeri effektist—vanamees raius üle poole aasta, et ukraina passis olevat, sarnaselt NSVLi voyennyy bil’yetile, etniline grupp, mida kurjad globalistid nimme eesti piiril arvesse ei võtnud, et venelasi sisse lasta (šokk: ukraina passis on koigil rahvuseks “ukrayinets”). Sisuliselt on autori point, et olenemata faktist, et peavoolumeedia on paha, võtke neid ikka kuulda ja tehke kõik personaliotsused nende äranägemise järgi. Eriti hõrk on idee, et Kunnas ja Laneman on lihtsalt “nii head,” et peavoolumeedial ei jää muud üle, kui neile eetriaega anda—hämmastav, lihtsalt hämmastav mõttelend. Sama koomiline, kui soovitus, et Putin peaks hakkama Akuninit—grusiinist grafomaani, kelle suhtumine Venemaasse on pehmelt öeldes põlglik—riikliku tähtsusega otsuste tegemisse kaasama.